Jälle Kingaroyst

28.08
pidage vastu!
Eesti vabaks!

27.04 Oleme siin päris jahmunud nendest Eesti uudistest tormilise öö kohta. Loodame, et teil seal ikka kõik ilusti laheneb.
Meil siin läheb igati tip-topilt. Oleme kolmandat päeva kodused. Kakaploomid on otsas ja lisaks olid meil siin veel pühad (ANZAC day – päev sõdades surma saanud meeste mälestamiseks). Tööst vaba aega oleme siin kulutanud põhiliselt auto otsimisele ja täna on ta meil siis lõppuks käes. Ostsime endale ühe väikse valge Fordi. Tip-top auto. Käisime juba sõitmas ka. Vasakpoolne liiklus polegi nii hirmus hull. Vasaku käega saab ilusti käigud vahetatud ja liiklusega saab kah enam vähem hakkama. Mis kipub juhtuma, on, et paneme mõlemad Maretiga suunatule asemel alati kojamehed sisse (sest need austraalased on suunatulede nupu kohale mingil segasel põhjusel hoopis kojameeste oma pannund...). Auto ostmis valu on meid siin juba mitu nädalat vaevanud ja elu huvitavaks teinud. Käisime eelmisel nädalavahetusel Brisbanes ja puha.
Siis jahtisime siin Kingaroys ühte igivana (aga väga tibu-tibukollast) elamise-bussi, millel polnud ülevaatlust, ega midagi. Mõtlesime, et teeme ise korda, sest ta nägi hästi vahva välja. Aga kohalikud laitsid selle mõtte ikka väga maha. Lõpuks ostsime omale siis selle väikese Fordi. Müüaks oli üks kaheksakümnele lähenev automüügimees, kes oli nii hajameelne, et oioioi. Aga kuna meil oli palju kohalike nõuandjaid loodame, et sai ikka hea auto. Leidsime vahepeal endale väga vahvad sõbrad siin. Ühe polüneesia (West – Samoa) vanapaari. Sõidutasid meid Brisbanesse ja puha. Nende ellusuhtumine on täpselt selline, nagu kõik polüneesiast kirjutatud raamatud räägivad, aga seda ise kohata ja kogeda on hirmus vahva. Kutsusid meid juba elama enda juurde, aga me vist praegu küll ei lähe, sest siin lähiümbruses kipub tööga kitsaks minema. Aga vahva komme on neil see toidu jagamine. Kui meie Brisbanes oma autovärke ajasime oli neil seal oma kogukonna koguduse iganädalane kokkusaamine, mille tarvis võeti kaasa tohutu hulk hõrgutisi, mida parima tahtmise juures kõik need inimesed ära ei jõua süüa. Nii saime meiegi sellest pärast manti. Pärast veel tööjuures selline poputamine jätkus ja vastuvaidlemine tundus, ei ole hea toon. Hea, et Maretile lõpuks pähe tuli ka meie toitu neile pakkuda, mis suure tänuga vastu võeti. Aa ja veel seda kah nende kohta, et naise (Bella) ema ja isa elasid kumbgi üle saja aastaseks ja neil oli 11 last. Ja iga venna või õe pulmas ja nende laste pulmas tuleb alati käia. Päris palju jahmerdamist, aga palju häid inimesi ja toitu. Mõtleme siin juba, et võiks ise kah sinna Samoasse jõuda, kui jõudu on. Vot. Nüüd oleme aga uut töd otsimas ja väljavaated pole sugugi pahad. Tööd on küll ja veel. Siin see Lõuna-Queensland kannatab küll hirmsa põua käes, aga ilmselt liigume põhja poole, kui siit miskit ei leia. Hetkel ootame pikkisilmi ühe härra kõnet, kes meid puid (hoop pine) pügama paneks, aga ta ei helista, ega helista. Noh eks näis. S

aatsin Siimu nüüd makakaid valvama ja võtan siit üle. Samoa sõprade nimed on Bella ja Sonny ja vanapaar on nende kohta kindlasti liiga palju öeldud... Nad on hirmus nooruslikud ja hästi vahvad. Ja sel ajal, kui Siim alles mõtleb, et võiks sinna Samoasse jõuda, siis mina raban teda ettepanekutega, et koligem hoopis päriseks sinna elama. “No worry” on täpselt nende elu moto ja nende jutud oma saartest on ääretult lummavad. Eks nad suhtkoht lapsendasid meid ära... Nagu ka Madonna (kellest on ka üks hästi udune pilt piltide lehel). Madonna oli üks töökaaslane, kes meile alguses küüti pakkus (kuna meil endal autot ei olnud, eksole). Ja nagu ka üks teine töökaaslane, inglismaalt pärit Chris, kes valvas me autoostu ja tõmbas meid oma meeletu energiaga täitsa võhmale. Ja kui millalgi jälle pikemalt interneti saame, siis määrame kõik piltide lehele pandud “harilikud linnud” ära, sest seda on hea teha uue “Lindude määrajaga”J Pilt autost (esiplaanil, valge) ja meie “majast” (taga ja kollase triibuga). Maja on armas ja kodune olnud, aga nüüd kibeleme autosse ja edasi.

Pildid

Vaadake pilte www.flickr.com/photos/tarifa2502/sets/72157600130747490/

Tsau-tsau!

ma arvan

ma arvan, et 30 kraadi on liiga palju.
26 sobis hoopis paremini

tervitused p2ikselisest austraaliast
(tegelikult on juba yks kord vihma ka sadanud - reedel 2 nadalat tagasi tuli yks sahmakas)

kingaroy männid ja palmid

Tere-tere!

Järjekordne sissekanne siit Kingaroy mändide ja palmide alt. Oleme siin paraja rutiini sisse harjutanud ja sestab suuri uudiseid nagu polegi väga. Teeme aga kõvasti tööd ja siis sööme ja magame ja käime pesemas.

Aga noh põnev on ikka siin Austraalias. Üksõhtu nägime suuri kakaduusid varestega kaklemas. Kakaduusid näeb tegelikult iga päev, aga tavaliselt lendavad nad kõrgelt üle. Lähedalt jättis ikka väga tigeda linnu mulje. Ta on nii umbes ronga suurune aga kuidagi jõulisema ja sõjakama olemisega lind. Igaljuhul uhke. Papakoisid on kah maru palju ja karjuvad kõvasti koguaeg.

Veel üks vahava looduse ime on siin hiigelsuured lendkoerad. Neid näeb kah tihti ja nad on siin puuviljakasvatajate seas üsna halva kuulsusega.

Maret nägi ükspäev ühte väikest rohelist maduussi kah. Ja baseinis oli meil siin üks surnud pisike sisalik. Vot niipalju siis siinsetest elukatest.

Tööl käime endiselt Kingaroy lähedases hiina kakiploomi (persimoni) istanduses. Hommikul kella 7 peame kohal olema, nii et alustame oma päevi u. 5.30 paiku. Peremees seal on hästi Georg Bushi moodi mees. Võibolla natuke vanem ja paksem, aga muidu täpselt nagu see kuulus põõsamees. Ta on oma kakiploome vist nii kaua kasvatand, et temaga millestgi muust rääkida on täiesti võimatu. Igal juhul jõuab jutt 2 minuti pärast kakiploomideni tagasi. See tal selline elutöö vist. Aga muidu on seal töötada täitsa OK. Pool päeva korjame neid persimoneid ja teine pool pakime. Neil on seal seelline kaval masin, mis kõik suuruse järgi sorteerib. Suuremad saadetakse Jaapanisse ja Taisse, väiksemad süüakse siin samas ära. Näm-näm. Vot. Kokku on meid seal u 25 hinge. Meie oleme ainukesed välismaalased, kui ühte filipiini naist mitte arvestada – tema on siin juba kaua-kaua elanud.

Vot ja tööd teeme nii 8-10 tundi päevas ja siis pärast oleme ikka päris väsinud ja lähme vara magama. Elame siin ühes karavanipargis ühes haagissuvilas. Enamus naabreid on pensionärid, kes istuvad päevad otsa oma karavanide ees ja ei tee suurt midagi. Viimasel ajal räägitakse, et paljudele neist meeldib golfi mängida. Mõned naabrid on värvikamad kui teised, nagu vist igalpool maailmas nende naabritega lood on. Meil on siin üks itaalia vanamees, kes igal kohtumisel poetab miski elulise tõetera ja siis jälle edasi kulgeb. Tõeterad on stiilis: “You happy? Yes? It’s good when you happy – you’ll live longer.” Enne elasime ühes kesklinna hotellis – seal käis natuke liiga aktiivne kauboide elu, otsustasime siia kolida. Siin saab ujuda ja puha. Maret on juba mitu päeva ujunud ja kiidab, et küll on hea. Mina iga päev ei uju.

Muidu on meil plaan endale peatselt auto osta ja siis põhja suunal edasi kihutada. Seal pidada palju tööd olema ja ilmad kah soemad. Mitte, et meil siin just külm oleks, aga märgid näitavad, et talv taeva ei jää. Kavandame minna Townswill’i kanti, kui keegi kaardipealt vaadata tahab. Seal kasvavad bannanid ja ananassid ja kohvid koorega. Ainult et madusid pidi seal kah olema. Eks siis näis. Nädalakese või kaks oleme veel siin Kingaroys ilmselt ja kogume auto raha. Palka saame pärist hästi. Kurta küll ei oleks ilus.

Vot selline elu meil siis siin. Kirjutage ikka ise kah sealt, kuidas teil elu läheb ja kas miskeid uudiseid on.

Tervisi kõigile!


3 pilti ka: siim meie kodus, maret melbournis ja känguru Bunya mägedes

nädalavahetus

2 pilti.

Nädala sees korjame persimmon'ide nimelisi oranze vilju.
Paluks nõu, midamoodi neid eesti keeles kutsuda võiks?

Tere jälle,

Ma ei mäletagi, kust siim lõpetas...
...siim kus sa lõpetasid?

Vahepeal lendasime Brisbane’i (kolmapäeva õhtul). Kahe tunnine lend läks pärast hiigellende umbes nii, nagu oleks Hagastest Kärdlasse või noh, Elvast Tartu või suisa nagu mustakalt kesklinna sõitnud:)
Öösel Brisbani jõudes vantsisime pikad maad maha, aga ei leidnud ühtki hosteli, kuhu me magama oleksime mahtunud. Lõpuks siis tukkusime pargis ja nägime possumit ja ossumit. Kahte pargivahti nägime ka ja neist viimane ajas meid pargist välja.

Neljapäeva hommikul istusime enamvähem esimesse bussi ja sõitsime linnakesse nimega Kingaroy. Meil oli kindel ettekujutus, et Kingaroy on hea koht töö otsimiseks ja nii seadsimegi sammud kohe Kingaroy tööbürosse, et tööd nõutada. Tegelikult vist jahmatasime kohalikud ametnikud päris ära, sest olime “back-backerite” ehk “seljakoti-reisumeeste” radadelt omajagu kõrvale kaldunud. Pika ja uimase asjaajamise peale saime reede pärastlõunaks mingi istanduse omaniku telefoni numbri, kellel nädalavahetusel abi olevat vaja. Siim jättis talle automaatvastajale teate, aga olulist lootust polnud.

Kõik muutus, kui õhtul hilja telefon helises ja Siim muudkui “okei” ja “tats fine for us” ütlema hakkas. Niisiis, meil oli olemas meie esimene töö. Enne pidime veel laia äärega kaabu ja homse toidu hanima. Kaabu saime õnneks laenuks ühelt sõbralikult hostelli kaaslaselt, kes hoolimata ehmatavast esmakohtumisest on tore poiss.
Hommikul 6.30, olles varustatud 4 liitrise veepläsku, kaabude ja kõige muuga olime hostelli ees valmis. Ahjaa, kuni kohale jõudmiseni, ei teadnud me, et mida me täpselt teeme. Istandus peaks ingliskeeles olema orchard – millest ma tegin vahepeal pisut etteruttavad järeldused, et korjame orhideesid...
Tegelikult korjasime laime, mis käis umbes nii: võtad tast kinni, teed randmega väikse keeru ja käes ta ongi. Ja nii kaks päeva järjest:) Ja koguaeg on hästi päike ja palju palav. Esimene päev noppisime neid laimi-rajakaid 9 tundi ja mõned meist olid koju jõudes täitsa-täitsa-täitsa läbi. Täna noppisime tühised 5 tundi ja palgatsekk tegi tuju kohe heaks tagasi.



Nüüd otsime uut tööd. Kui vihma peaks tulema, läheb siin kõvaks metsaistutamisks, aga kohalike jutu järgi pole 3 aastat sadanud. Äkki pääseme kaneeli koorima. Eks näis.
Muidu oleme terved, Siimul on kael pisut põlenud ja mind hammustas keegi jalast.