Terekest jälle kõigile!

Meil siin läheb jätkuvalt kenasti kõik. Nädala pärast pakime oma kohvrid ja kotid kokku ja lendame Darwinisse. Natuke kahju kah, aga rohkem ikka nagu elevus ja heameel.

See aborigeenidega suhtlemine ja nende keskel elamine on pannud maailma teistmoodi nägema. Nii keeruline on ikka see nende probleemide rägastik ja keegi ei tea, kuidas sellest kõigest üle saada. Üldiselt on jäänud mulje, et valgel austraalial on hirmus soov muuta aborigeenid enda sarnasteks easy-going spordisõpradeks. Tihti tundub, et väga paljudest kultuurilistest teemadest sõidetakse väga karmilt teerulliga üle. Samas on paljud kultuurimehanismid mustas ühiskonnas kaotsi läinud ja omal käel kõik see jõuk hakkama kah ei saaks. Vahel on kurb näha, et inimeste mehaanikuteks koolitamiseks või jalgpalli õppetamiseks kulutatakse tohutult energiat ja raha samal ajal, kui vanu kombeid, käsitööd ja jahivõtteid tundvad vanad istuvad pead norus ja vaatavad allakäiku pealt. Põlvkondade vahele kõva lõhe löömine on vahest üks suuremaid kuritegusid, mis valge ühiskond on aborigeenide kallal korda saatnud ja kurb on näha, et see jätkub täie hooga.

Väga paljud probleemid tulevad ka üksteisest mitte arusaamisest, mis siin on tihti keelelisel pinnal, nagu ka teise poole kultuuri ja elukorralduse mittetundmise pinnal. Lõpptulemuseks on mõlemad pooled pettunud. Valged on pettunud, et järjest suurematest resurssidest hoolimata kasvab aborigeenidega seotud probleemide hulk.

Aborigeenidel omakorda on raske vastu tulla nendele järjest keerulisemaks muutuvatele ootustele ja see muudab nad jõuetuks ja neil suurenevad enesehinnangu probleemid. See omakorda viib igasuguste koletate asjadeni nagu alkoholism, vägivald jne. Arvatavasti on ka pea igal koduse Eesti kodutul seljataga dramaatiline elusündmus, ebaterve pereelu lapsepõlves ja suutmatus hakkama saada elule esitatud nõudmistega. Siinmaal on palju linnakesi ja asulaid, kus sellised inimesed on suures ülekaalus. Wadeye on vast ka üks puhtakujulisemaid näiteid.

Siiski on selle keeruliste murede rägastiku keskel palju igapäevaseid rõõme. On töökaaslane Regina, kelle nakatav pooleldi hüsteeriline naer teeb päeva hulka paremaks. On u. 8 aastane väike pätipoiss Aluishus, kellele koolis ei meeldi käia, aga kes on väga hea tantsija. On kõik need armsad vanatädid oma kummaliste erisoovide ja soojade silmadega. On vana Vanpu, kes ilmselt teab, et paljud tema tuhandeid aastaid vana käsitöö teadmistest läheb koos temaga hauda, kuid kellel jagub ikka kõvahäälset naeru ja poisilike vigureid. Veel on vanaättisid, kes kogu oma pensjoni eest lapselapse sünnipäevaks kooke, suupisteid ja komme tellivad. Siis on meil veel kaks kassi. Üks neist on varakult emmeta jäänud ja nüüd käitub ta, hoolimata suurest kasvust, nagu väike kassipoeg. See tähendab, et lutsutab kõiki ja kõike. Maret õlasalli peab ta ilmselt oma emaks.

Et aborigeenid on üldjoontes üsnagi võõristava loomuga, on siin 3 kuud elamine olnud väga väärt kogemus. Oma pool sellest ajast on kulunud mingil tasemel omaks võtmisele ja paljusid asju hakkad teisiti nägema ja aru saama kui sinnani jõuad. Hakkame kõigile neile muserdatud elude ja identiitediga vapustavalt toredatele inimestele kõvasti pöialt hoidma, kui siit lahkume.

Selline härdameelne blogipostitus sai seekord, aga mis sa teed ära. Võibolla sellisest emotsioonide virrvarrist on kah natuke küllalt saanud ja vaja oleks omadele asjadele ja plaanidele rõhku panna ja sestap on ka hea, et edasi kablutame siit üsna pea. Siis jääb veel kolm ja pool kuud ilusat loodust, kerglast elu ja sooja ilma, kuniks kodutee ette võtame.

Tsauka nüüd!