Tere blogilugejad!

Kuidas elate? Kas teil sajab või paistab Päike? Meil eile sadas. Täna on lihtsalt pilves ja udune.

Me ei ole pikalt kirjutanud, sest internet ei tööta ja kogu aeg on miskit toimetada ja teha. Teine asi on vist see, et ei oska enam hästi vahet teha, mis on uudis ja mis pole.

Muidu elame hästi. Kehad vitamiinidest punnis. Juuksed läigivad ja hambad on terved. Meel on rõõmus.

Vahepeal oleme siin seal käinud ja matkanud:

Mitu nädalat tegasi juba käisime Minerva Rahvuspargis. See oli vahava. Palju vapraid kängurusid ja vallabisid elas seal. Tegime pilti ja pidasime pikniku.

Siis avastasime enda jaoks vähipüügi. Ostsin endale ühe nata ja sellega siin õngitseme. Kaks korda oleme käinud. Esimene kord ei saanud mitte ühtegi. Eks olime natuke kannatamatud kah. Sulps sisse ja mulps välja. Vähk on selline pikka taibuga loom. Ei roni kohe võrku. Teisel korral jätsime nata ööseks sisse ja saime 4 tükki, kellest 2 olid liiga väikesed ja läksid järve tagasi. Kaks tükki tõime koju ja sõime ära. Päris maitsavad olid, aga kerge muda mekk oli juures. Vesi on praeu väga sogane siin. Vähi nimi on red-claw ja ta armastab ülekõige melonit. See red-claw on pisut suurem kui kodune jõevähk aga sõrad on tal pisikesed ja kitsad.

Siis käisime veel Rockhamptonis, mis on siinkandis selline suurem linn. Kuulus veiseliha pealinn. Palju veiseid paneb seal ringi küll. Muud juttu palju ei kuulegi kui “Amuuu amuuu!”. Põhiliselt läksime sinna, sest mul oli hirmus valu tekkinud muusikat mängida. Tahtsin endale akordionit osta. Akordionid olid natuke liiga kallid seal, aga kuna nii pikk tee sai sõidetud juba ja hirmus pillimängu isu oli peal siis ostsime sellise nuppudega pilli, mille nime täpselt ei oskagi öelda. Prantsuse nupp akordion võibolla. Igal juhul on vahva pill. Aga keeruline kah. Sisse ja välja tõmmates teeb erinevat häält ja kõiki noote polegi tal.

Siim läks suitsule ja mõtteid koguma... Alati sõltub kõik võrdluspunktist, aga Emeraldiga võrreldes oli Rocky vana, ilus ja hoogne linn. Mõnus oli jõeääres jalutada, sildu ja maju vaadata ja õlut juua. Ostsime omale akordioni ostu puhul kohe terve kasti õlut ja limpsisime seda. Siim tuli tagasi, sõnajärg nüüd talle.

Käisime veel loomaaias. Seal oli vahva. Nägime esimest korda koaalasid. Pole neid veel looduses näinud, kuigi mittu korda on siin räägitud, et lähete sinna ja seal kohe näete. Aga pole sellist õnne veel olnud. Loomaaia kohta oli kah jutt, et seal näeb ja seal tõesti nägi kohe. Toread loomad. Teevad vigureid nagu ahvid.

Uus koht, mille oleme avastanud on veel Rubywille. See on väike linnake, nagu Mustvee ja kuulus sellepoolest, et seal leiab maa seest safiire. Maailma suurim leiukoht praegu. Safiirid on erivärvilised. Põhiliselt sinised, aga on ka rohelisi, kollaseid ja punaseid. Iga mees on seal oma aia põhjalikult ülesse kaevanud. Selline õnneotsijate suur kogus annab linnale boheemlasliku hõngu. Emeraldis elavad põhiliselt söekaevurid, aga minu meelest pole see pooltgi nii huvitav amet, kui kalliskivikaevuri oma. Paik on ka kuulus selle poolest, et see kaevandamine on üsna vähe reguleeritud. Kes kivi leiab, selle oma see ka on. Mõned platsid on seal ka vabad, kus igaüks võib tuhnida. Me oleme käinud seal kaks korda maa-alt toodud pinnast läbi sõelumas ja leidnud pisikese kotti täie safiirikesi. Viisime nad ühe kalliskivi lõikaja juurde ja ta leidis 4 kivi sealt, mida tasub lihvida. Üks nendest on tähtsafiir. Eesti keelne info oli internetis, et see on eriti hinnaline. Kohalik mees kiitis just teisi. Aga lihvida pole veel midagi lasknud. Mõtlesime, et tuhnime veel ja laseme parimad lihvida pärast. Igaljuhul on see üsna hasarti tekitav tegevus. Räägitakse, et kaks kõige suuremat kivi olid leidnud tavalised inimesed, mitte kaevurid. Üks maksab miski 9 miljonit dollarit. Uh – ah.

Vahepeal vahime linde kah. Ühed toredad linnud siin on apostel linnud. Väiksed tigedad mustad linnud. Sellised hall-õgija kehaga. Liiguvad väikeste kampatena ringi ja teevad kõigile teistele lindudele tuupi. Vahel on päris naljakas, kui nad mõne iibisega kraaklevad, kes on neist vähemalt 5 korda suurem. Muijal polegi neid näinud, aga siin elab neid palju.

Siis veel paar sõna kodusest elust kah. Elame siin hostelis endiselt, mis on viimasel ajal üsna ülerahavastatud. Palju türklasi ja noor korealasi elab siin meiega. Raske on nendega ühist keelt leida (korealastega ka otseses mõttes, sest nad ei räägi miskit keelt peale korea keele eriti). Türklastega on nii, et nad on natuke ennast täis meil siin. Mitte eriti meeldivad sellid. Toredad on ainult vanamehed. Kui türklased vanaks jäävad siis tekivad neile säravad silmad ja naeratus. Enne vaevab neid miski kõvamehe kompleks u 65 aastat. Kellega siin rohkem suhtleme on 3 aafrika poissi. Nendega saab nalja ja vigurit. Nad on väga muretud ja see on tore. Maret töötab tibide kollektiivis ja seal käib neil kõva sõbrannatamine. Käib neil külas eesti kartuli-salat kaasas. Minu tööl on ka palju toredaid selle. Eesti perega kah semutame siin vahest ja ühe tasmaaniast pärit kaevuri ja tema naisega. Selline seltsielu.

Mõtleme järgmine nädal Emeraldist lahkuda. Põhja.

Vat nii. Elage ilusti ja hoidge üksteist. Järgmine kord kirjutame jälle.