Jälle Kingaroyst

28.08
pidage vastu!
Eesti vabaks!

27.04 Oleme siin päris jahmunud nendest Eesti uudistest tormilise öö kohta. Loodame, et teil seal ikka kõik ilusti laheneb.
Meil siin läheb igati tip-topilt. Oleme kolmandat päeva kodused. Kakaploomid on otsas ja lisaks olid meil siin veel pühad (ANZAC day – päev sõdades surma saanud meeste mälestamiseks). Tööst vaba aega oleme siin kulutanud põhiliselt auto otsimisele ja täna on ta meil siis lõppuks käes. Ostsime endale ühe väikse valge Fordi. Tip-top auto. Käisime juba sõitmas ka. Vasakpoolne liiklus polegi nii hirmus hull. Vasaku käega saab ilusti käigud vahetatud ja liiklusega saab kah enam vähem hakkama. Mis kipub juhtuma, on, et paneme mõlemad Maretiga suunatule asemel alati kojamehed sisse (sest need austraalased on suunatulede nupu kohale mingil segasel põhjusel hoopis kojameeste oma pannund...). Auto ostmis valu on meid siin juba mitu nädalat vaevanud ja elu huvitavaks teinud. Käisime eelmisel nädalavahetusel Brisbanes ja puha.
Siis jahtisime siin Kingaroys ühte igivana (aga väga tibu-tibukollast) elamise-bussi, millel polnud ülevaatlust, ega midagi. Mõtlesime, et teeme ise korda, sest ta nägi hästi vahva välja. Aga kohalikud laitsid selle mõtte ikka väga maha. Lõpuks ostsime omale siis selle väikese Fordi. Müüaks oli üks kaheksakümnele lähenev automüügimees, kes oli nii hajameelne, et oioioi. Aga kuna meil oli palju kohalike nõuandjaid loodame, et sai ikka hea auto. Leidsime vahepeal endale väga vahvad sõbrad siin. Ühe polüneesia (West – Samoa) vanapaari. Sõidutasid meid Brisbanesse ja puha. Nende ellusuhtumine on täpselt selline, nagu kõik polüneesiast kirjutatud raamatud räägivad, aga seda ise kohata ja kogeda on hirmus vahva. Kutsusid meid juba elama enda juurde, aga me vist praegu küll ei lähe, sest siin lähiümbruses kipub tööga kitsaks minema. Aga vahva komme on neil see toidu jagamine. Kui meie Brisbanes oma autovärke ajasime oli neil seal oma kogukonna koguduse iganädalane kokkusaamine, mille tarvis võeti kaasa tohutu hulk hõrgutisi, mida parima tahtmise juures kõik need inimesed ära ei jõua süüa. Nii saime meiegi sellest pärast manti. Pärast veel tööjuures selline poputamine jätkus ja vastuvaidlemine tundus, ei ole hea toon. Hea, et Maretile lõpuks pähe tuli ka meie toitu neile pakkuda, mis suure tänuga vastu võeti. Aa ja veel seda kah nende kohta, et naise (Bella) ema ja isa elasid kumbgi üle saja aastaseks ja neil oli 11 last. Ja iga venna või õe pulmas ja nende laste pulmas tuleb alati käia. Päris palju jahmerdamist, aga palju häid inimesi ja toitu. Mõtleme siin juba, et võiks ise kah sinna Samoasse jõuda, kui jõudu on. Vot. Nüüd oleme aga uut töd otsimas ja väljavaated pole sugugi pahad. Tööd on küll ja veel. Siin see Lõuna-Queensland kannatab küll hirmsa põua käes, aga ilmselt liigume põhja poole, kui siit miskit ei leia. Hetkel ootame pikkisilmi ühe härra kõnet, kes meid puid (hoop pine) pügama paneks, aga ta ei helista, ega helista. Noh eks näis. S

aatsin Siimu nüüd makakaid valvama ja võtan siit üle. Samoa sõprade nimed on Bella ja Sonny ja vanapaar on nende kohta kindlasti liiga palju öeldud... Nad on hirmus nooruslikud ja hästi vahvad. Ja sel ajal, kui Siim alles mõtleb, et võiks sinna Samoasse jõuda, siis mina raban teda ettepanekutega, et koligem hoopis päriseks sinna elama. “No worry” on täpselt nende elu moto ja nende jutud oma saartest on ääretult lummavad. Eks nad suhtkoht lapsendasid meid ära... Nagu ka Madonna (kellest on ka üks hästi udune pilt piltide lehel). Madonna oli üks töökaaslane, kes meile alguses küüti pakkus (kuna meil endal autot ei olnud, eksole). Ja nagu ka üks teine töökaaslane, inglismaalt pärit Chris, kes valvas me autoostu ja tõmbas meid oma meeletu energiaga täitsa võhmale. Ja kui millalgi jälle pikemalt interneti saame, siis määrame kõik piltide lehele pandud “harilikud linnud” ära, sest seda on hea teha uue “Lindude määrajaga”J Pilt autost (esiplaanil, valge) ja meie “majast” (taga ja kollase triibuga). Maja on armas ja kodune olnud, aga nüüd kibeleme autosse ja edasi.