tsau

Minu jaoks on selles reisis nii palju edasi kibelemist, et kui siim mind tasakesi reaalsusesse tagasi ei sikutaks, teeksin ilmselt juba mitmendat ringi ümber (oma) Traalia. Iga meie peatuspaik on olnud vahva ja inimesed on muhedad, aga ikka kibelen. Täna olen nohuga-kurguvaluga töölt kodus ja kohe jälle kibelen.

Nohuga kodus vedeledes on eriti raske elada praeguses hetkes – ees terendab nii palju ägedaid ...ja kindlasti ilma nohuta seiklusi:)

Eelmiste plaanitud seiklustega läks meil muideks nii:

Kui me neljakesi (+ asjad väiksesse fordi topitud – loe “hästi kitsas”) laupäeva hommikul rõõmsalt oma tuhat-nelja-autot kätte läksime saama, siis selgus kurb tõsiasi. Nimelt olid eelmised rentnikud auto päris-päris-väga katki sõitnud. Mis ühtpidi oli hirmutav, sest auto päris-päris katki sõitmine on kallis lõbu ja mis teistpidi jättis meid autost ilma. Böö.

Tegime küll veel ponnistusi. Aga selgus, et laupäeva hommikul leida autot, millega “kohe nüüd” saaks mõõtmatuid tühermaid avastama minna, oli võimatu.
Siis jätkasime hoopis juba eelmisel õhtul Mission Beachil alguse saanud pidutsemist ühel hästi vahval ökofestivalil. Pühapäeva õhtuks jõudsime koju (st Tullysse) tagasi:)

Seoses tigedate terviseriketega oli Siim eelmisel nädalal kodus.

Mina alustasin maalri õpipoisi ametis. Kõige peenemate emotsioonide päev oli esmaspäev. Esmaspäeval läksime enne töö alustamist mu bossi poolt läbi. Boss jõi oma hommikust teist õlut ja sõi kõrvale röstsaia shokolaadiga, ning värises üle terve keha. Saia ja õlut pakkus mullegi, kostsin vastu, et olen juba hommikust söönud. Järgmine lahke töökaaslane ilmus välja lõuna ajal, kes pakkus oma piipu, et saaksin temaga koos marihuanat suitsetada. Hämmeldan neid oma “karskusega” ning oskusega värvida ja pahteldada. Tööpäevad algavad mul siinses mõistes väga hilja, Siim näiteks läheb tavaliselt välja 6.15. Mind korjatakse üles alles 7.30. Lõpetame enamvähem ühel ajal. Palka saan mustalt, nagu etadel vist kombeks, aga natukeseks ajaks ju võib ka nii.

Ja et siis kibeleme edasi, esialgu ikka veel põhja poole. Aga Siim ütleb, et enne tuleb natsa tööd teha. Loodan, et olen homme tervem ja saan maju edasi värvida.

PS: sain toole hoopis banaani-farmi. Jargmine kord pikemalt