Tere kõigile!

Tegime siis endale blogi, kust saab lugeda, et kuidas meil parasjagu läheb.

Praegu on meil läinud nii:

Lennureis oli päris pikk, aga üldse mitte nii ebamugav ja väsitav, kui ette võiks kujutada.

Esimene öö tukkusime Riia lennujaamas. Riia inimesed olid väga külalislahked ja abivalmid. Ühele Riia politseinikutädile peame vist tänukirja saatma. Eks siis kunagi saadame.

Riiast lendasime varahommikul Istambuli, kus veetsime 10 h lennujaamas. See vast oli reisu kõige ebameeldivam osa. Väljas sadas hullupööra ja otsustasime linnapeale mitte minna. Lennujaam aga oli suur ja kole, ning enneolematult kallis. Türklased ei olnud üldse nii külalislahked nagu lätlased ja kole uni oli, aga magada eriti ei saanud.

Sealt edasi lendasime Dubaisse. Lennuk oli nii suur et ... väga väga suur oli. Ja päris mugav kah. Söödi ja joodi nii mis kole. Dubaisse jõudes hakkasid päev ja öö juba tasapisi sassi minema. Ja ega me seal Dubais eriti olla ei saanudgi. Kohe võttis meid üks lahke araablane käeotsa ja toimetsa järgmisele lennule. Kiirel pilgul jättis Dubai väga moodsa mulje ja araablased seal olid veel lahkemad, kui lätlased.

Päris pikk kirjeldus lendamisest, aga jah edasi reisisime Singapuri, kus saime pooleks tunniks värske õhu kätte, mis oli nii niiske, et raske hingata. Ja sealt siis juba edasi Melbourni.

Kohale jõudes tabati meie kottidest kaks salajast õuna (õunad leidis pisike nuustik koer) ja saime hoiatuse, et kui veel nii teeme saame piraka trahvi. Sellest hoolimata õnnestus meil Austraaliasse smuugeldada 2 kääru leiba, 3 sokolaadikommi ja mõned kuivatatud ananassi tükid. Kahjuks ei õnnestunud meil seda kõike mustal turul maha müüa, sest panime kõik juba järgmisel hommikul nahka.

Igaljuhul on Melbourne jätnud hea mulje. Inimesed on lahked ja viisakad. Kui maksad kaardiga küsitakse sult “Would’n you mind giving you signature over here, pleas? (ega teil siia alla kirjutamise vastu midagi pole...)” ja muid selliseid viisakusi kuuleb tihti. Suurtest sõnadest hoolimata tundub siine viisakus väga siiras.

Kuna jõudsime nädalavahetuseks olid meie võimalused väga asjalikud olla piiratud, see eest oli palju toredaid võimalusi lõbutseda. Parasjagu toimusid siin ujumise maailma­meistrivõistlused ja sellel puhul oli linn trilli ja tralli täis. Ja väga lõbus ja uhke oli see trill ja trall. Nägime mitut head bändi, uhket tulevärki ja tsirkust. Natuke väsinud küll lennust, aga äge oli ikka. Asjalikest asjadest tegime endale telefoninumbrid (+61420815525 Maret ja +61420815558 Siim).

Sünnipäeva päev kulges juba asjalikumalt. Tegelesime ühe koma teise asjaga ja pärastlõunal käisime Melbourne akvaariumis, mis oli ilmatu vägev. Eriti avaldasid muljet Lõunamere merihobud ja suured raid (u. 3m) ja kilpkonnad. Aga palju teisi toredaid elukaid elas seal kah. Peale seda otsustasime hostelis teha kerge uinaku – juhtus aga nii, et ärkasime alles täna hommikul olles saanud 13 tundi magada. Kuigi endal oli enne tunne, et ajavahe on ilusti ära silutud – juu siis veel ei olnud. Igaljuhul sai sünnipäeva õhtu mahamagatud. Vot!

Igaljuhul ei vasta tõele arusaam, et Austraalias käiakse pea alaspidi (igatahes Melbourne puhul mitte). Kõik on ikka tip-top nagu vanas heas Euroopas.

Eks siis varsti jälle – olge terved peremehed ja ärge pahandage!