Tere jalle Kingaroy palmide alt.

Meil on jaanud veel 4 paeva austraalia paikese all, siis soidame edasi aasia paikese alla.
Ja parast aasia paikest, tagasi koju.
Loodame, et paike tuleb ka.

Oleme tagasi Kingaroys, kust oma reisi alustasime: tootame koos samade inimestega, kuulame samu nalju, elame samas karavanpargis koos golfihuviliste vanainimestega, kohtame linna vaikestel tanavatel juba tuttavaid nagusid (pikkade valgete polvikutega vana automeest ja vatitupsuga poissi naiteks) .
Tanu rohkele vihmale on Kingaroy oide puhkenud, koigil on rasvarongad umber suu, louad laigivad ja uldse on kuidagi mulgimaa tunne. Ehitatakse uusi maju ja kaubanduskeskusi.

Aga asjadest jarjekorras:

Berri joelaev

12 apostlit

Canberras onu Hugol kulas

Triinuga Sydneys

Pudelpuu

100% Mambo

Reefil

Vanad sobrad Kingaroys

Palavad tervitused!

Kui mitte varem, siis 9 aprillil 11.45 lennujaamas kohtume;)

Teateid meie eluolust internetihuvilistele!

Head uut aastat kõigile:)

Oleme praegu Lõuna-Austraalia osariigis linnas nimega Berri ja imestame siin igasuguste asjade üle. Kõige rohkem imestame ilma üle, mis on siin väga palav. Eile oli 48 kraadi sooja ja see on palju rohkem näiteks kui väga kõva palavik. Täna on õnneks umbes 10 kraadi vähem ja puhub mahe briiz.

Igaljuhul lahkusime Wadeyest juba pea kuu aega tagasi. Peale seda käisime Kakaduu Rahvuspargis, kus oli väga tore. Ainult, et sadas kõvasti ja sääski oli väga palju. Siis passisime mõnda aega Darwinis. Tegime natuke tööd (Maret töötas väljasaadetute keskuses ja veel siin seal, mina olin ehitusmees), putitasime mosset ja lõime niisama lulli. Mõte oli iseenesest selline, et pühade ajal suuremas linnas ehk saab kõvasti töötada, sest kõik tahavad puhata ja nii, aga kahjuks ei vastanud see päris tõele. Meid saadeti kah puhkusele. Higistama ajas kah hirmsasti see Darwini troopika (juba pool 8 hommikul võib särgist vett välja väänata) ja lisaks räägiti veel, et kohe kohe tuleb jube orkaan. Nii otsustasimegi sääred teha juba enne pühi. Siis liitus meiega veel noor reisisell Allan, kes oli oma autoga Sydinies hätta jäänud ja nüüd meiega liituma lendas ja põrutasime Darwinist minema viuh-siuh.

Käisime ühe ja teises rahvuspargis ja nautlesime looduse rüppes mitmed head päevad. Nägime mitut eri liiki suurt sisalikku, vaatasime Uluuru mäge, otsisime kalliskive, ujusime erinevates vetes ja keetsime maitsvat kaerahelbeputru. Kohtusime mitmete toredate inimeste ja ühe jobuga. Jõuluvana oli kah käinud, aga ma olin just see hetk korraks ära.

Siis otsustasime, et kinnitame kuskil Lõuna-Austraalias Riverlandis mõneks ajaks kanda. Raamat soovitas: “peatuge Berris!”. Et olevat Austraalia parim hostel ja palju tööd. Jõudsime siia päev enne vanaaastaõhtut ja hostel on siin tõesti tore. Ei ole teab mis suur hostelite sõber siiani olnud, aga olude sunnil oleme nii mitmeski neist elanud. Siin on ikka väga vahva nende teistega võrreldes. Maru palju ruumi ja ilus aed ja palju sellist hubast segadust ja üleküllust ja vigureid. Natuke ehk nagu Käsmu Meremuseum, kui seda teate. Omab seda kõike üks vana norralasest hipikas, kes teeb väga hästi süüa. Suur uusaasta pidu oli meil siin ja vitsutasime krokotilli ja pärast anti jäätist.

Riverland ise on väga Euroopalik osa Austraaliast. Igal pool istandused ja veinitehased ja väikesed linnakesed. Natuke nagu Poola ja Saksamaa ja Prantsusmaa. Kannatab see piirkond hirmsasti põua läbi, nagu uudised telekas räägivad. Kohapeal siiski väga hull see asi ei tundu.

Nüüd täna pandi meid tööle kah. Korjame nektariine ja persikuid. Töö on kerge, aga igav. Eks näis siis kui kauaks seda jagub. Hea, vähemalt, et enam 48 väljas ei ole.

Praeguseks kõik. Kõike paremat siis teile kallid sõbrad!

Terekest jälle kõigile!

Meil siin läheb jätkuvalt kenasti kõik. Nädala pärast pakime oma kohvrid ja kotid kokku ja lendame Darwinisse. Natuke kahju kah, aga rohkem ikka nagu elevus ja heameel.

See aborigeenidega suhtlemine ja nende keskel elamine on pannud maailma teistmoodi nägema. Nii keeruline on ikka see nende probleemide rägastik ja keegi ei tea, kuidas sellest kõigest üle saada. Üldiselt on jäänud mulje, et valgel austraalial on hirmus soov muuta aborigeenid enda sarnasteks easy-going spordisõpradeks. Tihti tundub, et väga paljudest kultuurilistest teemadest sõidetakse väga karmilt teerulliga üle. Samas on paljud kultuurimehanismid mustas ühiskonnas kaotsi läinud ja omal käel kõik see jõuk hakkama kah ei saaks. Vahel on kurb näha, et inimeste mehaanikuteks koolitamiseks või jalgpalli õppetamiseks kulutatakse tohutult energiat ja raha samal ajal, kui vanu kombeid, käsitööd ja jahivõtteid tundvad vanad istuvad pead norus ja vaatavad allakäiku pealt. Põlvkondade vahele kõva lõhe löömine on vahest üks suuremaid kuritegusid, mis valge ühiskond on aborigeenide kallal korda saatnud ja kurb on näha, et see jätkub täie hooga.

Väga paljud probleemid tulevad ka üksteisest mitte arusaamisest, mis siin on tihti keelelisel pinnal, nagu ka teise poole kultuuri ja elukorralduse mittetundmise pinnal. Lõpptulemuseks on mõlemad pooled pettunud. Valged on pettunud, et järjest suurematest resurssidest hoolimata kasvab aborigeenidega seotud probleemide hulk.

Aborigeenidel omakorda on raske vastu tulla nendele järjest keerulisemaks muutuvatele ootustele ja see muudab nad jõuetuks ja neil suurenevad enesehinnangu probleemid. See omakorda viib igasuguste koletate asjadeni nagu alkoholism, vägivald jne. Arvatavasti on ka pea igal koduse Eesti kodutul seljataga dramaatiline elusündmus, ebaterve pereelu lapsepõlves ja suutmatus hakkama saada elule esitatud nõudmistega. Siinmaal on palju linnakesi ja asulaid, kus sellised inimesed on suures ülekaalus. Wadeye on vast ka üks puhtakujulisemaid näiteid.

Siiski on selle keeruliste murede rägastiku keskel palju igapäevaseid rõõme. On töökaaslane Regina, kelle nakatav pooleldi hüsteeriline naer teeb päeva hulka paremaks. On u. 8 aastane väike pätipoiss Aluishus, kellele koolis ei meeldi käia, aga kes on väga hea tantsija. On kõik need armsad vanatädid oma kummaliste erisoovide ja soojade silmadega. On vana Vanpu, kes ilmselt teab, et paljud tema tuhandeid aastaid vana käsitöö teadmistest läheb koos temaga hauda, kuid kellel jagub ikka kõvahäälset naeru ja poisilike vigureid. Veel on vanaättisid, kes kogu oma pensjoni eest lapselapse sünnipäevaks kooke, suupisteid ja komme tellivad. Siis on meil veel kaks kassi. Üks neist on varakult emmeta jäänud ja nüüd käitub ta, hoolimata suurest kasvust, nagu väike kassipoeg. See tähendab, et lutsutab kõiki ja kõike. Maret õlasalli peab ta ilmselt oma emaks.

Et aborigeenid on üldjoontes üsnagi võõristava loomuga, on siin 3 kuud elamine olnud väga väärt kogemus. Oma pool sellest ajast on kulunud mingil tasemel omaks võtmisele ja paljusid asju hakkad teisiti nägema ja aru saama kui sinnani jõuad. Hakkame kõigile neile muserdatud elude ja identiitediga vapustavalt toredatele inimestele kõvasti pöialt hoidma, kui siit lahkume.

Selline härdameelne blogipostitus sai seekord, aga mis sa teed ära. Võibolla sellisest emotsioonide virrvarrist on kah natuke küllalt saanud ja vaja oleks omadele asjadele ja plaanidele rõhku panna ja sestap on ka hea, et edasi kablutame siit üsna pea. Siis jääb veel kolm ja pool kuud ilusat loodust, kerglast elu ja sooja ilma, kuniks kodutee ette võtame.

Tsauka nüüd!

Leheuudised!

Panen siia lingi loost suure Austraalia lehe nadalal6pulisast, kus yhte meist mainitakse (ei teagi kumba) ja mis annab ehk hea ylevaate Wadeye igapaevaelust.

the australiani lugu wadeyest

J6udu tarvis!

M6ned uued pildid!

http://www.flickr.com/photos/tarifa2502/sets/72157600130747490/

Tsau!

Jõudu külamehed!

Meie elame jätkuvalt päris kenasti. Huuled on heast ja paremast pidevalt rasvased ja karv läigib nagu peegel (kõik meie jõupingutused on suunatud juuste hooldamise ja tervendamise heaks).

Oleme peale viimast sissekannet siin mitmeid huvitavaid avastusretki teinud. Viimasel nädalavahetusel käisiseme kohalike naistega mudakrabisid püüdmas. Neid tuli kepiga manglipuude vahelt loikudest välja urgitseda. Aga ise me krabide püüdmiseni ei jõudnudgi, sest seal mudas mütates oli kohalikel kannulpüsimine juba omaette katsumus. Igaljuhul krabisid püüti ja nad olid suured nagu kilpkonnad. Krabi urgitseti tokiga juurte alt ja aukutest välja ja kui see elukas kurjaks läks ja oma väga suurte sõrgadega ähvardama hakkas, siis löödi need kepiga küljest ära. Pärast küpsetati neid elukaid ja nende küljest löödud sõrgu lõkkes ja söödi matsutades. Maitses nagu krabipulk natukese mudaga.

Pärast lesisime niisama ja mängisime lastega. Üks laps rääkis meile, et meile on mustamehe nimed kah pandnud. Minu nimi on Tarakall, mis tähendab kanameest. Et see, kes hästi krabisid püüab on krabimees ja see kes kana tiibu ja koibi müüb on kanamees. Maret nimi on Gingil – mida see tähendas jäi meile natuke segaseks.

Eelmisel pühapäeval käisin ka kohaliku austraalia jalgpalli finaali soendusmängul palli mängimas. Mäng on väga imelik ja päris hästi ei saa siiani aru, mis seal tegema peab, aga mäng läks hästi. Blackfellad võitsid, meie saime seekord teise koha. Finaali võitis Wadeye Craws ja kogu see jalgpalli lahing kulmineerus terve öö kestva kohalike spordisõprade suurkaklusega. Kaklus oli päris tõsine ja rohkem siin selle kallal ei naljata.

Vahepeal tundus, et kaklus käib siin iga päev, aga siis kohalikud naised seletasid, et see mis toimub on hoopis mango-mäng. Siin Wadeyes kasvavad mõned mangopuud ja lapsed nopivad neilt toored viljad kohe ära, kui nendega vähegi üksteist visata saab ja siis käib selline lumesõja ja globaliseerumisvastase märuli vahepealne mürgeldamine iga päev, kuni mangod lõpuks otsa saavad. Ja mängitakse ikka tervete peredega.

Kodusest elust nii palju, et kõik jõupingutused, mida ei suuna me juuste hooldamise ja tervendamise heaks, suuname me interneti ühenduse loomise heaks. Kahjuks lähevad need kõik luhta ja tundub, et anname alla ja peame edasi külapeale meili vaatama ja blogi postitama jääma. Arvuti ja modemid ja juhtmed ei saa omavahel üldse läbi.

Tööl läheb kah ilusti. Vahel on uskumatult kiire – vahel pole väga viga. Vahel on pisikesed pinged ühe tädiga seal, aga eks see tuleb vist sellest, et kõik vahel natuke ära väsivad. Saime teada, et meie söökla käive on ca. 25 miljonit EEK aastas ja 7 inimesega seal kõik teeme oma jõupingutusi. Peab nentima, et oleme ikka päris tublid küll.

Igasuguseid muid põnevaid asju toimub veel, aga ega näpp kah väsib. Teinekord jälle.

tervitused Wadeyest!

Terekest kõigile,

Pole nüüd päris ammu midagi kirjutanud. See muidugi ei tähenda, et meil miskit teoksil pole. On ikka.

Lahkusime Tullyst mõned head nädalad tagasi, et Darwinisse sõita. Sõit oli väga meeleolukas. Austraalia sisemaal on vahemaad ikka tohutud. Palju metsikuid maastike, tuulispaskasid ja kulutuld. Pikim vahemaa ilma ühegi asustatud punktita oli ca 280 km. Ühes väikelinnas sattusime cowboy festivalile. Tore oli. Sirged olid vahel 40 km pikad, sest ega seal ju millegi ümber kurvi polekski teha. Auto tuli vastu umbes iga tunni või kahe tagant. Siis kohe lehvitati, et tere-tere. Pikimal päeval sõitsime 900 km ära. Kokku kulus meil nõnda 4 päeva.

Neljandal päeval jõudsime Darwinisse. Darwin oli tore ja hoogne linn. Saabumise õhtul oli botaanikaaias miski festivali lõppkontsert. Hea muusika mängis seal. Oleks tantsindgi, aga väsinud kah natuke sellest autosõidust. Ilmad olid kah Darwinis väga head. Oli põhjust rahul olla.

Usinad nagu me ikka oleme, hakkasime kohe tööd otsima. Lootsime saada tööle pärlikasvandustesse, mida kõik väga kiidavad, kui tasuvat tööd ja head võimalust näha metsikuid paiku. Aga tundus, et seda tööd tahavad liiga paljud ja meil, kui ilmselgelt kogenematutel pärlikarbi puhastajaltel, eritilist lootust tööle saada pole. Üks tööbüroo pakkus meile hoopis kolmekuulist tööd aborigeenide maal...

Et vahepeal olime autot parandades oma ressurssidesse augu teinud ja et see tundus ka päris huvitav väljakutse, siis ütlesime “OK! Good-good!”. Siis jäi meil veel nädal oma lendu oodata – selle veetsime looduskaunis kohas nimega Berry Sprigns makarone keetes ja ujudes. Lendu tuli oodata, sest meie uude koju ei saa 6 kuud aastas autoga ligi.

Nüüd siis elame Wadeyes, mis on suurim asula aborigeenide maadel üldse. Teeme tööd take-away’s. Wadeye on üsna metsik koht Austraalia ja vististi ka muu maailma mõistes. Ühes kahetoalises majas elab siin keskmiselt 16 inimest ja keskmine eluiga jääb kuskile 40 aasta piirile. Lisaks on see koht kuulus ka oma gängisõdade poolest, mis kulmineeruvad kord paari nädala jooksul suurtes mitmesaja osalejaga kivisõdades ja kõvas karjumises ja laamendamises. Kaks põhilist “tegijat” on gängid nimega “Judas Priest” ja “Evil Warriors”. Mustad noored kannatavad tohutute identiteedi ja enesehinnangu probleemide käes. Ja kõik see on ikka päris kurb, kui sellele korraga palju mõelda.

Kokku elab siin 2500 inimest 7 erinevast hõimust, kes kõik räägivad ise keelt. Osa omavahelisi pingeid tuleb ka sellelt pinnalt. Kooli haridust antakse siin kurdu keeles, mis on osade siinsete keelte sidekeel (mitte kellegi emakeel) ja ingliskeelt õpetatakse võõrkeelena. See teeb laste elu päris raskeks ja paljud ei viitsigi kooli punnitama minna, vaid hängivad niisama, teevad pätti ja norivad kommi.

Aga igapäevane elu selle kõige keskel ei ole sugugi nii kole. Meie poekeses käib väga palju rahvast ja paljud neist on väga lihtsad ja toredad inimesed. Lisaks meie toidukohale on linnakeses veel üks supermarket-külapood, postkontor, väike kliinik, kool ja paar riigiasutust. Umbes 97% inimestest on aborigeenid ja nendest omakorda 97% ei käi tööl. Õnneks on Austraalia rikas riik ja maksab kõigile tööl mitte-käijatele ka raha. Raha on kohaliku rahva silmis üks pisike paber, mille eest saab toitu. Kahe dollariline münt on üks kanatiib, kolm dollarit on friikartulid ja 4.20 on kokakoola. Ongi kõik. See arusaam võtab lühidalt kokku ka meie igapäevase töö.

Töökaaslased on kah toredad. Näiteks on meie kokk umbes 25 aastane piiga, kelle hobiks on koerte ja noaga sigade jahtimine. Lubasime temaga ühel nädalavahetusel jahile kaasa minna.

Käisin ühe vanamehega eelmisel nädalal metsas odade ja bumerangide jaoks materjali muretsemas ja see oli väga vahva kogemus. Tuli välja, et bumerange, digeriduusid ja kõlapulki teeb ta valgetele müügiks (“Whiteman likes this stuff.”), aga odasid selleks, et hanesid jahtida. Ühtlasi raiusime mulle ühe digeriduu-puu, eks vihmahooajal paistab, mis sellest välja tuleb. Loodus on siin kah väga ilus. Wadeye on umbes 7 kilomeetrit rannast ja rannas oleme päris mitu korda avastusretkedel käinud. Et “valgel mehel” pole aborigeenide maale asja, siis peame iga kord kui linnast välja sõidame maaomanikult luba küsima.

Selliste lõbusate nootidega tänaseks lõpetame. Kohtumiseni järgmisel kolmapäeval.