moosi ei olegi

Tere jalle Kingaroy palmide alt.

2008-03-11T19:28:00.000-07:00

Meil on jaanud veel 4 paeva austraalia paikese all, siis soidame edasi aasia paikese alla.
Ja parast aasia paikest, tagasi koju.
Loodame, et paike tuleb ka.

Oleme tagasi Kingaroys, kust oma reisi alustasime: tootame koos samade inimestega, kuulame samu nalju, elame samas karavanpargis koos golfihuviliste vanainimestega, kohtame linna vaikestel tanavatel juba tuttavaid nagusid (pikkade valgete polvikutega vana automeest ja vatitupsuga poissi naiteks) .
Tanu rohkele vihmale on Kingaroy oide puhkenud, koigil on rasvarongad umber suu, louad laigivad ja uldse on kuidagi mulgimaa tunne. Ehitatakse uusi maju ja kaubanduskeskusi.

Aga asjadest jarjekorras:

Berri joelaev

12 apostlit

Canberras onu Hugol kulas

Triinuga Sydneys

Pudelpuu

100% Mambo

Reefil

Vanad sobrad Kingaroys

Palavad tervitused!

Kui mitte varem, siis 9 aprillil 11.45 lennujaamas kohtume;)

Teateid meie eluolust internetihuvilistele!

2008-01-02T01:30:00.000-08:00

Head uut aastat kõigile:)

Oleme praegu Lõuna-Austraalia osariigis linnas nimega Berri ja imestame siin igasuguste asjade üle. Kõige rohkem imestame ilma üle, mis on siin väga palav. Eile oli 48 kraadi sooja ja see on palju rohkem näiteks kui väga kõva palavik. Täna on õnneks umbes 10 kraadi vähem ja puhub mahe briiz.

Igaljuhul lahkusime Wadeyest juba pea kuu aega tagasi. Peale seda käisime Kakaduu Rahvuspargis, kus oli väga tore. Ainult, et sadas kõvasti ja sääski oli väga palju. Siis passisime mõnda aega Darwinis. Tegime natuke tööd (Maret töötas väljasaadetute keskuses ja veel siin seal, mina olin ehitusmees), putitasime mosset ja lõime niisama lulli. Mõte oli iseenesest selline, et pühade ajal suuremas linnas ehk saab kõvasti töötada, sest kõik tahavad puhata ja nii, aga kahjuks ei vastanud see päris tõele. Meid saadeti kah puhkusele. Higistama ajas kah hirmsasti see Darwini troopika (juba pool 8 hommikul võib särgist vett välja väänata) ja lisaks räägiti veel, et kohe kohe tuleb jube orkaan. Nii otsustasimegi sääred teha juba enne pühi. Siis liitus meiega veel noor reisisell Allan, kes oli oma autoga Sydinies hätta jäänud ja nüüd meiega liituma lendas ja põrutasime Darwinist minema viuh-siuh.

Käisime ühe ja teises rahvuspargis ja nautlesime looduse rüppes mitmed head päevad. Nägime mitut eri liiki suurt sisalikku, vaatasime Uluuru mäge, otsisime kalliskive, ujusime erinevates vetes ja keetsime maitsvat kaerahelbeputru. Kohtusime mitmete toredate inimeste ja ühe jobuga. Jõuluvana oli kah käinud, aga ma olin just see hetk korraks ära.

Siis otsustasime, et kinnitame kuskil Lõuna-Austraalias Riverlandis mõneks ajaks kanda. Raamat soovitas: “peatuge Berris!”. Et olevat Austraalia parim hostel ja palju tööd. Jõudsime siia päev enne vanaaastaõhtut ja hostel on siin tõesti tore. Ei ole teab mis suur hostelite sõber siiani olnud, aga olude sunnil oleme nii mitmeski neist elanud. Siin on ikka väga vahva nende teistega võrreldes. Maru palju ruumi ja ilus aed ja palju sellist hubast segadust ja üleküllust ja vigureid. Natuke ehk nagu Käsmu Meremuseum, kui seda teate. Omab seda kõike üks vana norralasest hipikas, kes teeb väga hästi süüa. Suur uusaasta pidu oli meil siin ja vitsutasime krokotilli ja pärast anti jäätist.

Riverland ise on väga Euroopalik osa Austraaliast. Igal pool istandused ja veinitehased ja väikesed linnakesed. Natuke nagu Poola ja Saksamaa ja Prantsusmaa. Kannatab see piirkond hirmsasti põua läbi, nagu uudised telekas räägivad. Kohapeal siiski väga hull see asi ei tundu.

Nüüd täna pandi meid tööle kah. Korjame nektariine ja persikuid. Töö on kerge, aga igav. Eks näis siis kui kauaks seda jagub. Hea, vähemalt, et enam 48 väljas ei ole.

Praeguseks kõik. Kõike paremat siis teile kallid sõbrad!

Terekest jälle kõigile!

2007-12-01T04:01:00.001-08:00

Meil siin läheb jätkuvalt kenasti kõik. Nädala pärast pakime oma kohvrid ja kotid kokku ja lendame Darwinisse. Natuke kahju kah, aga rohkem ikka nagu elevus ja heameel.

See aborigeenidega suhtlemine ja nende keskel elamine on pannud maailma teistmoodi nägema. Nii keeruline on ikka see nende probleemide rägastik ja keegi ei tea, kuidas sellest kõigest üle saada. Üldiselt on jäänud mulje, et valgel austraalial on hirmus soov muuta aborigeenid enda sarnasteks easy-going spordisõpradeks. Tihti tundub, et väga paljudest kultuurilistest teemadest sõidetakse väga karmilt teerulliga üle. Samas on paljud kultuurimehanismid mustas ühiskonnas kaotsi läinud ja omal käel kõik see jõuk hakkama kah ei saaks. Vahel on kurb näha, et inimeste mehaanikuteks koolitamiseks või jalgpalli õppetamiseks kulutatakse tohutult energiat ja raha samal ajal, kui vanu kombeid, käsitööd ja jahivõtteid tundvad vanad istuvad pead norus ja vaatavad allakäiku pealt. Põlvkondade vahele kõva lõhe löömine on vahest üks suuremaid kuritegusid, mis valge ühiskond on aborigeenide kallal korda saatnud ja kurb on näha, et see jätkub täie hooga.

Väga paljud probleemid tulevad ka üksteisest mitte arusaamisest, mis siin on tihti keelelisel pinnal, nagu ka teise poole kultuuri ja elukorralduse mittetundmise pinnal. Lõpptulemuseks on mõlemad pooled pettunud. Valged on pettunud, et järjest suurematest resurssidest hoolimata kasvab aborigeenidega seotud probleemide hulk.

Aborigeenidel omakorda on raske vastu tulla nendele järjest keerulisemaks muutuvatele ootustele ja see muudab nad jõuetuks ja neil suurenevad enesehinnangu probleemid. See omakorda viib igasuguste koletate asjadeni nagu alkoholism, vägivald jne. Arvatavasti on ka pea igal koduse Eesti kodutul seljataga dramaatiline elusündmus, ebaterve pereelu lapsepõlves ja suutmatus hakkama saada elule esitatud nõudmistega. Siinmaal on palju linnakesi ja asulaid, kus sellised inimesed on suures ülekaalus. Wadeye on vast ka üks puhtakujulisemaid näiteid.

Siiski on selle keeruliste murede rägastiku keskel palju igapäevaseid rõõme. On töökaaslane Regina, kelle nakatav pooleldi hüsteeriline naer teeb päeva hulka paremaks. On u. 8 aastane väike pätipoiss Aluishus, kellele koolis ei meeldi käia, aga kes on väga hea tantsija. On kõik need armsad vanatädid oma kummaliste erisoovide ja soojade silmadega. On vana Vanpu, kes ilmselt teab, et paljud tema tuhandeid aastaid vana käsitöö teadmistest läheb koos temaga hauda, kuid kellel jagub ikka kõvahäälset naeru ja poisilike vigureid. Veel on vanaättisid, kes kogu oma pensjoni eest lapselapse sünnipäevaks kooke, suupisteid ja komme tellivad. Siis on meil veel kaks kassi. Üks neist on varakult emmeta jäänud ja nüüd käitub ta, hoolimata suurest kasvust, nagu väike kassipoeg. See tähendab, et lutsutab kõiki ja kõike. Maret õlasalli peab ta ilmselt oma emaks.

Et aborigeenid on üldjoontes üsnagi võõristava loomuga, on siin 3 kuud elamine olnud väga väärt kogemus. Oma pool sellest ajast on kulunud mingil tasemel omaks võtmisele ja paljusid asju hakkad teisiti nägema ja aru saama kui sinnani jõuad. Hakkame kõigile neile muserdatud elude ja identiitediga vapustavalt toredatele inimestele kõvasti pöialt hoidma, kui siit lahkume.

Selline härdameelne blogipostitus sai seekord, aga mis sa teed ära. Võibolla sellisest emotsioonide virrvarrist on kah natuke küllalt saanud ja vaja oleks omadele asjadele ja plaanidele rõhku panna ja sestap on ka hea, et edasi kablutame siit üsna pea. Siis jääb veel kolm ja pool kuud ilusat loodust, kerglast elu ja sooja ilma, kuniks kodutee ette võtame.

Tsauka nüüd!

Leheuudised!

2007-11-07T01:14:00.000-08:00

Panen siia lingi loost suure Austraalia lehe nadalal6pulisast, kus yhte meist mainitakse (ei teagi kumba) ja mis annab ehk hea ylevaate Wadeye igapaevaelust.

the australiani lugu wadeyest

J6udu tarvis!

M6ned uued pildid!

2007-10-28T02:57:00.000-07:00

http://www.flickr.com/photos/tarifa2502/sets/72157600130747490/

Tsau!

Jõudu külamehed!

2007-10-20T23:13:00.000-07:00

Meie elame jätkuvalt päris kenasti. Huuled on heast ja paremast pidevalt rasvased ja karv läigib nagu peegel (kõik meie jõupingutused on suunatud juuste hooldamise ja tervendamise heaks).

Oleme peale viimast sissekannet siin mitmeid huvitavaid avastusretki teinud. Viimasel nädalavahetusel käisiseme kohalike naistega mudakrabisid püüdmas. Neid tuli kepiga manglipuude vahelt loikudest välja urgitseda. Aga ise me krabide püüdmiseni ei jõudnudgi, sest seal mudas mütates oli kohalikel kannulpüsimine juba omaette katsumus. Igaljuhul krabisid püüti ja nad olid suured nagu kilpkonnad. Krabi urgitseti tokiga juurte alt ja aukutest välja ja kui see elukas kurjaks läks ja oma väga suurte sõrgadega ähvardama hakkas, siis löödi need kepiga küljest ära. Pärast küpsetati neid elukaid ja nende küljest löödud sõrgu lõkkes ja söödi matsutades. Maitses nagu krabipulk natukese mudaga.

Pärast lesisime niisama ja mängisime lastega. Üks laps rääkis meile, et meile on mustamehe nimed kah pandnud. Minu nimi on Tarakall, mis tähendab kanameest. Et see, kes hästi krabisid püüab on krabimees ja see kes kana tiibu ja koibi müüb on kanamees. Maret nimi on Gingil – mida see tähendas jäi meile natuke segaseks.

Eelmisel pühapäeval käisin ka kohaliku austraalia jalgpalli finaali soendusmängul palli mängimas. Mäng on väga imelik ja päris hästi ei saa siiani aru, mis seal tegema peab, aga mäng läks hästi. Blackfellad võitsid, meie saime seekord teise koha. Finaali võitis Wadeye Craws ja kogu see jalgpalli lahing kulmineerus terve öö kestva kohalike spordisõprade suurkaklusega. Kaklus oli päris tõsine ja rohkem siin selle kallal ei naljata.

Vahepeal tundus, et kaklus käib siin iga päev, aga siis kohalikud naised seletasid, et see mis toimub on hoopis mango-mäng. Siin Wadeyes kasvavad mõned mangopuud ja lapsed nopivad neilt toored viljad kohe ära, kui nendega vähegi üksteist visata saab ja siis käib selline lumesõja ja globaliseerumisvastase märuli vahepealne mürgeldamine iga päev, kuni mangod lõpuks otsa saavad. Ja mängitakse ikka tervete peredega.

Kodusest elust nii palju, et kõik jõupingutused, mida ei suuna me juuste hooldamise ja tervendamise heaks, suuname me interneti ühenduse loomise heaks. Kahjuks lähevad need kõik luhta ja tundub, et anname alla ja peame edasi külapeale meili vaatama ja blogi postitama jääma. Arvuti ja modemid ja juhtmed ei saa omavahel üldse läbi.

Tööl läheb kah ilusti. Vahel on uskumatult kiire – vahel pole väga viga. Vahel on pisikesed pinged ühe tädiga seal, aga eks see tuleb vist sellest, et kõik vahel natuke ära väsivad. Saime teada, et meie söökla käive on ca. 25 miljonit EEK aastas ja 7 inimesega seal kõik teeme oma jõupingutusi. Peab nentima, et oleme ikka päris tublid küll.

Igasuguseid muid põnevaid asju toimub veel, aga ega näpp kah väsib. Teinekord jälle.

tervitused Wadeyest!

2007-09-26T02:49:00.000-07:00

Terekest kõigile,

Pole nüüd päris ammu midagi kirjutanud. See muidugi ei tähenda, et meil miskit teoksil pole. On ikka.

Lahkusime Tullyst mõned head nädalad tagasi, et Darwinisse sõita. Sõit oli väga meeleolukas. Austraalia sisemaal on vahemaad ikka tohutud. Palju metsikuid maastike, tuulispaskasid ja kulutuld. Pikim vahemaa ilma ühegi asustatud punktita oli ca 280 km. Ühes väikelinnas sattusime cowboy festivalile. Tore oli. Sirged olid vahel 40 km pikad, sest ega seal ju millegi ümber kurvi polekski teha. Auto tuli vastu umbes iga tunni või kahe tagant. Siis kohe lehvitati, et tere-tere. Pikimal päeval sõitsime 900 km ära. Kokku kulus meil nõnda 4 päeva.

Neljandal päeval jõudsime Darwinisse. Darwin oli tore ja hoogne linn. Saabumise õhtul oli botaanikaaias miski festivali lõppkontsert. Hea muusika mängis seal. Oleks tantsindgi, aga väsinud kah natuke sellest autosõidust. Ilmad olid kah Darwinis väga head. Oli põhjust rahul olla.

Usinad nagu me ikka oleme, hakkasime kohe tööd otsima. Lootsime saada tööle pärlikasvandustesse, mida kõik väga kiidavad, kui tasuvat tööd ja head võimalust näha metsikuid paiku. Aga tundus, et seda tööd tahavad liiga paljud ja meil, kui ilmselgelt kogenematutel pärlikarbi puhastajaltel, eritilist lootust tööle saada pole. Üks tööbüroo pakkus meile hoopis kolmekuulist tööd aborigeenide maal...

Et vahepeal olime autot parandades oma ressurssidesse augu teinud ja et see tundus ka päris huvitav väljakutse, siis ütlesime “OK! Good-good!”. Siis jäi meil veel nädal oma lendu oodata – selle veetsime looduskaunis kohas nimega Berry Sprigns makarone keetes ja ujudes. Lendu tuli oodata, sest meie uude koju ei saa 6 kuud aastas autoga ligi.

Nüüd siis elame Wadeyes, mis on suurim asula aborigeenide maadel üldse. Teeme tööd take-away’s. Wadeye on üsna metsik koht Austraalia ja vististi ka muu maailma mõistes. Ühes kahetoalises majas elab siin keskmiselt 16 inimest ja keskmine eluiga jääb kuskile 40 aasta piirile. Lisaks on see koht kuulus ka oma gängisõdade poolest, mis kulmineeruvad kord paari nädala jooksul suurtes mitmesaja osalejaga kivisõdades ja kõvas karjumises ja laamendamises. Kaks põhilist “tegijat” on gängid nimega “Judas Priest” ja “Evil Warriors”. Mustad noored kannatavad tohutute identiteedi ja enesehinnangu probleemide käes. Ja kõik see on ikka päris kurb, kui sellele korraga palju mõelda.

Kokku elab siin 2500 inimest 7 erinevast hõimust, kes kõik räägivad ise keelt. Osa omavahelisi pingeid tuleb ka sellelt pinnalt. Kooli haridust antakse siin kurdu keeles, mis on osade siinsete keelte sidekeel (mitte kellegi emakeel) ja ingliskeelt õpetatakse võõrkeelena. See teeb laste elu päris raskeks ja paljud ei viitsigi kooli punnitama minna, vaid hängivad niisama, teevad pätti ja norivad kommi.

Aga igapäevane elu selle kõige keskel ei ole sugugi nii kole. Meie poekeses käib väga palju rahvast ja paljud neist on väga lihtsad ja toredad inimesed. Lisaks meie toidukohale on linnakeses veel üks supermarket-külapood, postkontor, väike kliinik, kool ja paar riigiasutust. Umbes 97% inimestest on aborigeenid ja nendest omakorda 97% ei käi tööl. Õnneks on Austraalia rikas riik ja maksab kõigile tööl mitte-käijatele ka raha. Raha on kohaliku rahva silmis üks pisike paber, mille eest saab toitu. Kahe dollariline münt on üks kanatiib, kolm dollarit on friikartulid ja 4.20 on kokakoola. Ongi kõik. See arusaam võtab lühidalt kokku ka meie igapäevase töö.

Töökaaslased on kah toredad. Näiteks on meie kokk umbes 25 aastane piiga, kelle hobiks on koerte ja noaga sigade jahtimine. Lubasime temaga ühel nädalavahetusel jahile kaasa minna.

Käisin ühe vanamehega eelmisel nädalal metsas odade ja bumerangide jaoks materjali muretsemas ja see oli väga vahva kogemus. Tuli välja, et bumerange, digeriduusid ja kõlapulki teeb ta valgetele müügiks (“Whiteman likes this stuff.”), aga odasid selleks, et hanesid jahtida. Ühtlasi raiusime mulle ühe digeriduu-puu, eks vihmahooajal paistab, mis sellest välja tuleb. Loodus on siin kah väga ilus. Wadeye on umbes 7 kilomeetrit rannast ja rannas oleme päris mitu korda avastusretkedel käinud. Et “valgel mehel” pole aborigeenide maale asja, siis peame iga kord kui linnast välja sõidame maaomanikult luba küsima.

Selliste lõbusate nootidega tänaseks lõpetame. Kohtumiseni järgmisel kolmapäeval.

tsau

2007-08-16T00:20:00.000-07:00

Minu jaoks on selles reisis nii palju edasi kibelemist, et kui siim mind tasakesi reaalsusesse tagasi ei sikutaks, teeksin ilmselt juba mitmendat ringi ümber (oma) Traalia. Iga meie peatuspaik on olnud vahva ja inimesed on muhedad, aga ikka kibelen. Täna olen nohuga-kurguvaluga töölt kodus ja kohe jälle kibelen.

Nohuga kodus vedeledes on eriti raske elada praeguses hetkes – ees terendab nii palju ägedaid ...ja kindlasti ilma nohuta seiklusi:)

Eelmiste plaanitud seiklustega läks meil muideks nii:

Kui me neljakesi (+ asjad väiksesse fordi topitud – loe “hästi kitsas”) laupäeva hommikul rõõmsalt oma tuhat-nelja-autot kätte läksime saama, siis selgus kurb tõsiasi. Nimelt olid eelmised rentnikud auto päris-päris-väga katki sõitnud. Mis ühtpidi oli hirmutav, sest auto päris-päris katki sõitmine on kallis lõbu ja mis teistpidi jättis meid autost ilma. Böö.

Tegime küll veel ponnistusi. Aga selgus, et laupäeva hommikul leida autot, millega “kohe nüüd” saaks mõõtmatuid tühermaid avastama minna, oli võimatu.
Siis jätkasime hoopis juba eelmisel õhtul Mission Beachil alguse saanud pidutsemist ühel hästi vahval ökofestivalil. Pühapäeva õhtuks jõudsime koju (st Tullysse) tagasi:)

Seoses tigedate terviseriketega oli Siim eelmisel nädalal kodus.

Mina alustasin maalri õpipoisi ametis. Kõige peenemate emotsioonide päev oli esmaspäev. Esmaspäeval läksime enne töö alustamist mu bossi poolt läbi. Boss jõi oma hommikust teist õlut ja sõi kõrvale röstsaia shokolaadiga, ning värises üle terve keha. Saia ja õlut pakkus mullegi, kostsin vastu, et olen juba hommikust söönud. Järgmine lahke töökaaslane ilmus välja lõuna ajal, kes pakkus oma piipu, et saaksin temaga koos marihuanat suitsetada. Hämmeldan neid oma “karskusega” ning oskusega värvida ja pahteldada. Tööpäevad algavad mul siinses mõistes väga hilja, Siim näiteks läheb tavaliselt välja 6.15. Mind korjatakse üles alles 7.30. Lõpetame enamvähem ühel ajal. Palka saan mustalt, nagu etadel vist kombeks, aga natukeseks ajaks ju võib ka nii.

Ja et siis kibeleme edasi, esialgu ikka veel põhja poole. Aga Siim ütleb, et enne tuleb natsa tööd teha. Loodan, et olen homme tervem ja saan maju edasi värvida.

PS: sain toole hoopis banaani-farmi. Jargmine kord pikemalt

Tully

2007-07-27T22:47:00.000-07:00

Tere jälle kallid lugejad!

Pole üsna ammu midagi siia blogisse kirjutanud. Tuhat vabandust kõigile huvilistele selle pärast.

Elutseme nüüd teist nädalat Tullys. Tully on kuulus selle poolest, et on Austraalia vihmaseim piirkond. Rekord aastal oli siin sadanud 8 meetrit vihma aastas ja päevarekordid teevad Eesti aastasele keskmisele kah kõvasti silmad ette. Just praegu ladistab nagu bananivarrest, kuigi väidetavalt on praegu kuiv hooaeg. Õnneks on see vihm üsna soe ja paneb looduse lokkama. Tully pole teab mis ilus linn iseenesest, aga loodus siin ümbruses on uhke. Vihmametsad ja suured kosed. Parimad kohad Austraalias kohata kiiver-kaasoari (meie veel teda kohanud ei ole). Palju põnevaid taimi (näiteks see puudutuse tundlik taim kasvab siin umbrohuna) jms. Mägedes pidavat siin elama sellised hõimud väikesekasvulisi inimesi, kes tsivilisatsiooni ei armasta ja püüavad paljalt kala ja söövad taimejuuri. Isegi aborigeenid pelgavad neid ja nemad jälle kõiki teisi inimesi. Ei tea, kas see tõsi kah on, aga mehed saunas rääkisid. Põllumehed kasvatavad siin põhiliselt suhkruroogu, banane ja papaiasid. Linnas on suur (umbes nagu Narva Elektrijaamad) suhkruveski, mis täidab õhu imalmagusa lõhnaga.

Sattusime siia, kuna vahepeal läks tööotsimine üsna raskeks – üle terve Põhja-Austraalia oli harukordne külmalaine, mis paljude põllumeeste plaanid sassi ajas – Tully oli peale pikka otsimist ainus koht kus meile tööd lubati. Maret tegeleb siin papaiadega. Need kasvavad sellise hiigelsuure maltsa sarnase taime otsas, kättesaamiseks tuleb selle maltsa otsa redeliga ronida. Istutamisest viljade valmimiseni kulub kõigest 9 kuud. Mina töötan banaanipõllul. Banaanid on samuti rohttaimed ja kobara kättesaamiseks võetakse “banaanipuu” maha. Uue kobara saamiseks läheb kah umbes 8-9 kuud. Kobarad ise on päris pirakad (kuni 70 kg) ja “bananipuud” tuleb nööridega üksteise külge siduda, et nad selle raskuse all ei murduks. Päris palju madusid elab seal põllul, aga ma ei ole veel ühtegi näinud. Leidsime küll ühe 3,5 meetrise püütoni naha sealt ükspäev ja teine meeskond oli ühel päeval ühe mürgise eluka tapnud . Hammustada saadakse ikka üliharva nende käest ja sestap hirmu pole.

Niipalju siis Tullyst ja tööst. Enne siiajõudmist pidasime pikka puhkuse ja reisisime terve ranniku Mackay’st Crainsini risti põiki läbi. Vahvamad kohad olid Kuranda ja Paluma, kus olid väga lopsakad vihmametsad ja toredad inimesed. Väga ilus oli ka Tabelands’i piirkond, kus ringi sõitsime ja päevakese kuumavee allikates ligunesime. Palju ilusaid mereäärseid kohti oli veel. Pikemalt peatusime ka Townsvilles, kus mõtlesime mõneks ajaks elama jääda, aga kus ei leidnud kohe tööd ja mis ei tundunud ka peale mõnda päeva enam nii tore, kui esimist korda sinna sattudes. Townsville küljeall oli suur märgala, kus elas palju põnevaid veelinde.

Juba Tullys elades oleme ikka kah mõnusalt reisinud vahepeal. Käisime eelmisel nädalavahetusel Innisfailis kontsertil, aga suurima elamuse pakkus seal hoopis üks pirakas kala, kes muidu elab korallrahudel, aga tuleb nädalavahetuseks Innisfaili jõkke inimeste käest toitu norima. See oli selline lepiskala, pisut karpkala välimusega, aga ilmatusuur. Mehed kes teda seal toitsid arvasid ta umbes 250 kg kaaluvat. Oli nii umbes 2 meetrit pikk ja väga paks ja sõbralik. Nad seal ütlsid selle liigi nime kah, aga vana pea ei võta enam selliseid asju väga hästi kinni.

Tully on veel sellesmõttes huvitav, et siin elab palju noori eestlasi. Käime neil ikka aeg ajalt külas. Teevad häid toite ja nalju. Kui siia tulime oli siin 2 poissi, kellega plaanime järgmisel nädalal koos Cape Yorki metsikuid piirkondi vallutama minna. Oleme väga põnevil. Poisid on ühe tuhatnelja ratta veoga auto broneerinud, millega peaks seal hea neid tühermaid uurida olema. Cape York on nii umbes Poola suurune maatükk, kus elab vaid 25 000 inimest ja kus pole eriti teid. Sellised näitajad pole just Austraalia kohta eriti haruldased, aga see siin ei asu kõrbes, vaid troopikas ja seal on tuhandeid kilomeetreid randu ja jõgesid. Peaks tulema põnev reis.

Elage seal ikka ilusti ja olge üksteisega lahked. Ja kui midagi kripeldama jäi, siis küsige.

PS! Uusi pilte on kah vanas kohas.

Tere blogilugejad!

2007-06-20T21:32:00.000-07:00

Kuidas elate? Kas teil sajab või paistab Päike? Meil eile sadas. Täna on lihtsalt pilves ja udune.

Me ei ole pikalt kirjutanud, sest internet ei tööta ja kogu aeg on miskit toimetada ja teha. Teine asi on vist see, et ei oska enam hästi vahet teha, mis on uudis ja mis pole.

Muidu elame hästi. Kehad vitamiinidest punnis. Juuksed läigivad ja hambad on terved. Meel on rõõmus.

Vahepeal oleme siin seal käinud ja matkanud:

Mitu nädalat tegasi juba käisime Minerva Rahvuspargis. See oli vahava. Palju vapraid kängurusid ja vallabisid elas seal. Tegime pilti ja pidasime pikniku.

Siis avastasime enda jaoks vähipüügi. Ostsin endale ühe nata ja sellega siin õngitseme. Kaks korda oleme käinud. Esimene kord ei saanud mitte ühtegi. Eks olime natuke kannatamatud kah. Sulps sisse ja mulps välja. Vähk on selline pikka taibuga loom. Ei roni kohe võrku. Teisel korral jätsime nata ööseks sisse ja saime 4 tükki, kellest 2 olid liiga väikesed ja läksid järve tagasi. Kaks tükki tõime koju ja sõime ära. Päris maitsavad olid, aga kerge muda mekk oli juures. Vesi on praeu väga sogane siin. Vähi nimi on red-claw ja ta armastab ülekõige melonit. See red-claw on pisut suurem kui kodune jõevähk aga sõrad on tal pisikesed ja kitsad.

Siis käisime veel Rockhamptonis, mis on siinkandis selline suurem linn. Kuulus veiseliha pealinn. Palju veiseid paneb seal ringi küll. Muud juttu palju ei kuulegi kui “Amuuu amuuu!”. Põhiliselt läksime sinna, sest mul oli hirmus valu tekkinud muusikat mängida. Tahtsin endale akordionit osta. Akordionid olid natuke liiga kallid seal, aga kuna nii pikk tee sai sõidetud juba ja hirmus pillimängu isu oli peal siis ostsime sellise nuppudega pilli, mille nime täpselt ei oskagi öelda. Prantsuse nupp akordion võibolla. Igal juhul on vahva pill. Aga keeruline kah. Sisse ja välja tõmmates teeb erinevat häält ja kõiki noote polegi tal.

Siim läks suitsule ja mõtteid koguma... Alati sõltub kõik võrdluspunktist, aga Emeraldiga võrreldes oli Rocky vana, ilus ja hoogne linn. Mõnus oli jõeääres jalutada, sildu ja maju vaadata ja õlut juua. Ostsime omale akordioni ostu puhul kohe terve kasti õlut ja limpsisime seda. Siim tuli tagasi, sõnajärg nüüd talle.

Käisime veel loomaaias. Seal oli vahva. Nägime esimest korda koaalasid. Pole neid veel looduses näinud, kuigi mittu korda on siin räägitud, et lähete sinna ja seal kohe näete. Aga pole sellist õnne veel olnud. Loomaaia kohta oli kah jutt, et seal näeb ja seal tõesti nägi kohe. Toread loomad. Teevad vigureid nagu ahvid.

Uus koht, mille oleme avastanud on veel Rubywille. See on väike linnake, nagu Mustvee ja kuulus sellepoolest, et seal leiab maa seest safiire. Maailma suurim leiukoht praegu. Safiirid on erivärvilised. Põhiliselt sinised, aga on ka rohelisi, kollaseid ja punaseid. Iga mees on seal oma aia põhjalikult ülesse kaevanud. Selline õnneotsijate suur kogus annab linnale boheemlasliku hõngu. Emeraldis elavad põhiliselt söekaevurid, aga minu meelest pole see pooltgi nii huvitav amet, kui kalliskivikaevuri oma. Paik on ka kuulus selle poolest, et see kaevandamine on üsna vähe reguleeritud. Kes kivi leiab, selle oma see ka on. Mõned platsid on seal ka vabad, kus igaüks võib tuhnida. Me oleme käinud seal kaks korda maa-alt toodud pinnast läbi sõelumas ja leidnud pisikese kotti täie safiirikesi. Viisime nad ühe kalliskivi lõikaja juurde ja ta leidis 4 kivi sealt, mida tasub lihvida. Üks nendest on tähtsafiir. Eesti keelne info oli internetis, et see on eriti hinnaline. Kohalik mees kiitis just teisi. Aga lihvida pole veel midagi lasknud. Mõtlesime, et tuhnime veel ja laseme parimad lihvida pärast. Igaljuhul on see üsna hasarti tekitav tegevus. Räägitakse, et kaks kõige suuremat kivi olid leidnud tavalised inimesed, mitte kaevurid. Üks maksab miski 9 miljonit dollarit. Uh – ah.

Vahepeal vahime linde kah. Ühed toredad linnud siin on apostel linnud. Väiksed tigedad mustad linnud. Sellised hall-õgija kehaga. Liiguvad väikeste kampatena ringi ja teevad kõigile teistele lindudele tuupi. Vahel on päris naljakas, kui nad mõne iibisega kraaklevad, kes on neist vähemalt 5 korda suurem. Muijal polegi neid näinud, aga siin elab neid palju.

Siis veel paar sõna kodusest elust kah. Elame siin hostelis endiselt, mis on viimasel ajal üsna ülerahavastatud. Palju türklasi ja noor korealasi elab siin meiega. Raske on nendega ühist keelt leida (korealastega ka otseses mõttes, sest nad ei räägi miskit keelt peale korea keele eriti). Türklastega on nii, et nad on natuke ennast täis meil siin. Mitte eriti meeldivad sellid. Toredad on ainult vanamehed. Kui türklased vanaks jäävad siis tekivad neile säravad silmad ja naeratus. Enne vaevab neid miski kõvamehe kompleks u 65 aastat. Kellega siin rohkem suhtleme on 3 aafrika poissi. Nendega saab nalja ja vigurit. Nad on väga muretud ja see on tore. Maret töötab tibide kollektiivis ja seal käib neil kõva sõbrannatamine. Käib neil külas eesti kartuli-salat kaasas. Minu tööl on ka palju toredaid selle. Eesti perega kah semutame siin vahest ja ühe tasmaaniast pärit kaevuri ja tema naisega. Selline seltsielu.

Mõtleme järgmine nädal Emeraldist lahkuda. Põhja.

Vat nii. Elage ilusti ja hoidge üksteist. Järgmine kord kirjutame jälle.

Emeraldi uudised

2007-05-27T01:40:00.000-07:00

* mina töötasin vahepeal nii, et polnud ööl ega päeval vahet. Töö oli tegelikult päris huvitav - nimelt avati siin just üks hiigelsuur novaluksi-tiimari-kodukauba supermarket (enamus kaupa "made in china"). Esimesel päeval näiteks puutusin kokku pudeliavaja-tagumikega (bottom-botle-opener), millele kõigile oli vaja hinnapüstoliga 2.50 peale tulistada. Et see oli hirmus igav töö, siis nihverdasin end kauba väljapanijate hulka.

Minu valvsa pilgu ja nobedate näppude all valmisid kontoritarvete, mänguasjade ja karnevali-sünnipäeva asjade vahekäigud. Niiet kui emeradi satute ja näiteks tahate 3-häälelist mängupüstolit või hullu-trolli-parukat osta, oskan kinnisilmi juhendada.

Töö algas 8.30 ja lõppes 10 paiku õhtul... ja nii nädal jutti, kuniks laupäeval pool lahti tehti. Laupäeval olin ka tööl aitasin inimestel seebitopse ja küünlajalgu leida ja valida. Nüüd ei tea ma, kas nad plaanivad mind veel tagasi kutsuda või ei... Võiks kutsuda küll:)

* Siim töötab ikka võileiva kunstnikuna edasi. On ka üldiselt rahul, väidab juba, et nende võileivad on väga tervislikud, sest nad panevad palju salatit. Teeb õhtuseid vahetusi - läks viieks ja ootan teda koju 10-11 vahel.

* Siim oli vahepeal hirmus haige. See juhtus veel siis, kui viinamarja istanduses tööd tegime - ta lõikas mingi viinamarjaväädi nii õnnetult läbi, et see põrkas talle otsaga silma. Alguses polnudki asi teab mis hull... aga hiljem läks hulluks. Õnneks on meie elukoht Haigla tänaval... seega polnud haiglasse pikk tee minna, käisime 2 korda suisa. Jätan teid kurbadest üksikasjadest ilma, lisan siia ainult ühe pildi, mille haige voodi kõrval joonistasin:)

* Emeraldis on kõige kuumem kaup elukohad. Linna vähesed hotellid-motellid-kämpingud on kõige kuumemaks hooajaks ligi aasta ette broneeritud. Nagu ka meie armas elukoht... Kõik inimesed, kes viinamarjaistanduses ei tööta, peavad siit ära kolima. Ainult meil õnnestus oma väike tuba kuidagi päris omale saada ja kohalikus mõistes oleme “üleni võis”, ühtlasi ka kadestavate pilkude all lookas:)

* Eelmisel nädalal kuulsin pesuruumis naaberpesumasina-mehelt, et emeraldis elab veel eestlasi. Laupäeval kohtusimegi poe-riiulite vahel (lemmiklooma-vannitoakauba ja elektripirnide-autokauba vahede ristumiskohal). Esmaspäeval läheme külla:)

Pikk jutt lühidalt: oleme ikka rõõmsad, jälle terved ja jätkuvalt õnnelikud.

Kallid teitele

emeraldis

2007-05-20T21:18:00.001-07:00

mõned head uudised:
mina leeebotan kodus, siim läks esimest päeva uuele tööle. Subwaysse kokkama, ametinimetus on tegelikult väga peen: Junior sandwich artist ehk siis "noor võileiva kunstnik":)

Kodusolemise põhiline põhjus on, et saime omale koju neti - praegu olen me väikse toa väikses voodis ja wifi, mis vahepeal küll "very low" hoiatust annab, töötab muhedalt. Lisaks on sel toal veel 2 pulti - üks teleka ja teine kliimaseadme jaoks (mugav ja asendamatu).

Nüüd siis, tänu heale neti-põlvele kuuleb meist ehk jälle rohkem.

Tegelikult tahtsin veel 2-le teisele austraalia-eesti blogile viidata. Me lugesime neid rohkete naerurõketega, kui veel eestis traaliast unistasime.

Esimene on urmas vadi ja tema eeva reisist.
Ja teine on Sursu ja Co uskumatud seiklused kängurude maal.

vapralt

Yeppoon

2007-05-07T21:52:00.000-07:00

Peale mõningast vaheaega mõned ülestähendused meie reisist neile, keda peaks huvitama: Vahepeal jõudsime ookeani äärde, sõitsime terve päeva (üle 600 km) ja õhtuks olime mere ääres.
Meri oli hästi suur, sinine ja nagu hiljem selgus, irmus soolane. Loodus lokkas nii mis kole: esimesel õhtul tervitasid meid sajad ja sajad lendkoerad ja merest ronisid välja igas kasvus krabid. Igasuguseid ennenägematuid looduse imesid oli veelgi: suured mustad kakatuud, väiksed valgepeaga kotkad, gekod ja muud lendavad roomavad, ujuvad ja ronivad vigurvändad. Selline mõnus mitmekesine elu ja mõnus mereõhk tegid tuju kohe heaks.
Küll selgus üsna pea, et inimesed siin ei ole üldse nii lahked ja vastutulelikud, kui näiteks Kingaroy kauboid. Mitte, et nad just ka ebaviisakad oleks olnud, aga tundus, et nad on “seljakottijatest” pisut tüdinenud ja lahterdavad su jõle kergelt nende hulka.
Igatahes hakkasime usinalt tööd otsima. Saime ühe metsaistutajate numbri, kes kohe tahtsid meid oma pandesse võtta. Et olge aga 5.30 kohal – läheb kõvaks istutamiseks. Me kah olime kohe rõõmsad, et näe, kui ruttu saab tööle.
Aga järgmistel päevadel selgus, et tegemist on täielike jahmerdamise meistritega. Igaljuhul peale nelja päeva jahmerdamist (millest tööd õnnestus tegelikult teha ainult ühel), mõtlesime, et nüüd aitab ja pidime mere äärest kahjuks ära sõitma. Sõitsime Emeraldi.
Täna peame Mareti sünnipäeva. Lõbus sünnipäev on. Lähme varsti botaanikaaeda ja puha. Homme hakkame tööle viinamarja pügajatena ühes väga suures (1000 ha) istanduses. Ilmad on muidu soojad ja kõhud täis. Tervisi kõigile, eriti kõigile emadele emadepäevaks!

Jälle Kingaroyst

2007-04-28T03:22:00.000-07:00

28.08
pidage vastu!
Eesti vabaks!

27.04 Oleme siin päris jahmunud nendest Eesti uudistest tormilise öö kohta. Loodame, et teil seal ikka kõik ilusti laheneb.
Meil siin läheb igati tip-topilt. Oleme kolmandat päeva kodused. Kakaploomid on otsas ja lisaks olid meil siin veel pühad (ANZAC day – päev sõdades surma saanud meeste mälestamiseks). Tööst vaba aega oleme siin kulutanud põhiliselt auto otsimisele ja täna on ta meil siis lõppuks käes. Ostsime endale ühe väikse valge Fordi. Tip-top auto. Käisime juba sõitmas ka. Vasakpoolne liiklus polegi nii hirmus hull. Vasaku käega saab ilusti käigud vahetatud ja liiklusega saab kah enam vähem hakkama. Mis kipub juhtuma, on, et paneme mõlemad Maretiga suunatule asemel alati kojamehed sisse (sest need austraalased on suunatulede nupu kohale mingil segasel põhjusel hoopis kojameeste oma pannund...). Auto ostmis valu on meid siin juba mitu nädalat vaevanud ja elu huvitavaks teinud. Käisime eelmisel nädalavahetusel Brisbanes ja puha.
Siis jahtisime siin Kingaroys ühte igivana (aga väga tibu-tibukollast) elamise-bussi, millel polnud ülevaatlust, ega midagi. Mõtlesime, et teeme ise korda, sest ta nägi hästi vahva välja. Aga kohalikud laitsid selle mõtte ikka väga maha. Lõpuks ostsime omale siis selle väikese Fordi. Müüaks oli üks kaheksakümnele lähenev automüügimees, kes oli nii hajameelne, et oioioi. Aga kuna meil oli palju kohalike nõuandjaid loodame, et sai ikka hea auto. Leidsime vahepeal endale väga vahvad sõbrad siin. Ühe polüneesia (West – Samoa) vanapaari. Sõidutasid meid Brisbanesse ja puha. Nende ellusuhtumine on täpselt selline, nagu kõik polüneesiast kirjutatud raamatud räägivad, aga seda ise kohata ja kogeda on hirmus vahva. Kutsusid meid juba elama enda juurde, aga me vist praegu küll ei lähe, sest siin lähiümbruses kipub tööga kitsaks minema. Aga vahva komme on neil see toidu jagamine. Kui meie Brisbanes oma autovärke ajasime oli neil seal oma kogukonna koguduse iganädalane kokkusaamine, mille tarvis võeti kaasa tohutu hulk hõrgutisi, mida parima tahtmise juures kõik need inimesed ära ei jõua süüa. Nii saime meiegi sellest pärast manti. Pärast veel tööjuures selline poputamine jätkus ja vastuvaidlemine tundus, ei ole hea toon. Hea, et Maretile lõpuks pähe tuli ka meie toitu neile pakkuda, mis suure tänuga vastu võeti. Aa ja veel seda kah nende kohta, et naise (Bella) ema ja isa elasid kumbgi üle saja aastaseks ja neil oli 11 last. Ja iga venna või õe pulmas ja nende laste pulmas tuleb alati käia. Päris palju jahmerdamist, aga palju häid inimesi ja toitu. Mõtleme siin juba, et võiks ise kah sinna Samoasse jõuda, kui jõudu on. Vot. Nüüd oleme aga uut töd otsimas ja väljavaated pole sugugi pahad. Tööd on küll ja veel. Siin see Lõuna-Queensland kannatab küll hirmsa põua käes, aga ilmselt liigume põhja poole, kui siit miskit ei leia. Hetkel ootame pikkisilmi ühe härra kõnet, kes meid puid (hoop pine) pügama paneks, aga ta ei helista, ega helista. Noh eks näis. S

aatsin Siimu nüüd makakaid valvama ja võtan siit üle. Samoa sõprade nimed on Bella ja Sonny ja vanapaar on nende kohta kindlasti liiga palju öeldud... Nad on hirmus nooruslikud ja hästi vahvad. Ja sel ajal, kui Siim alles mõtleb, et võiks sinna Samoasse jõuda, siis mina raban teda ettepanekutega, et koligem hoopis päriseks sinna elama. “No worry” on täpselt nende elu moto ja nende jutud oma saartest on ääretult lummavad. Eks nad suhtkoht lapsendasid meid ära... Nagu ka Madonna (kellest on ka üks hästi udune pilt piltide lehel). Madonna oli üks töökaaslane, kes meile alguses küüti pakkus (kuna meil endal autot ei olnud, eksole). Ja nagu ka üks teine töökaaslane, inglismaalt pärit Chris, kes valvas me autoostu ja tõmbas meid oma meeletu energiaga täitsa võhmale. Ja kui millalgi jälle pikemalt interneti saame, siis määrame kõik piltide lehele pandud “harilikud linnud” ära, sest seda on hea teha uue “Lindude määrajaga”J Pilt autost (esiplaanil, valge) ja meie “majast” (taga ja kollase triibuga). Maja on armas ja kodune olnud, aga nüüd kibeleme autosse ja edasi.

Pildid

2007-04-25T18:46:00.000-07:00

Vaadake pilte www.flickr.com/photos/tarifa2502/sets/72157600130747490/

Tsau-tsau!

ma arvan

2007-04-18T23:38:00.000-07:00

ma arvan, et 30 kraadi on liiga palju.
26 sobis hoopis paremini

tervitused p2ikselisest austraaliast
(tegelikult on juba yks kord vihma ka sadanud - reedel 2 nadalat tagasi tuli yks sahmakas)

kingaroy männid ja palmid

2007-04-15T02:41:00.000-07:00

Tere-tere!

Järjekordne sissekanne siit Kingaroy mändide ja palmide alt. Oleme siin paraja rutiini sisse harjutanud ja sestab suuri uudiseid nagu polegi väga. Teeme aga kõvasti tööd ja siis sööme ja magame ja käime pesemas.

Aga noh põnev on ikka siin Austraalias. Üksõhtu nägime suuri kakaduusid varestega kaklemas. Kakaduusid näeb tegelikult iga päev, aga tavaliselt lendavad nad kõrgelt üle. Lähedalt jättis ikka väga tigeda linnu mulje. Ta on nii umbes ronga suurune aga kuidagi jõulisema ja sõjakama olemisega lind. Igaljuhul uhke. Papakoisid on kah maru palju ja karjuvad kõvasti koguaeg.

Veel üks vahava looduse ime on siin hiigelsuured lendkoerad. Neid näeb kah tihti ja nad on siin puuviljakasvatajate seas üsna halva kuulsusega.

Maret nägi ükspäev ühte väikest rohelist maduussi kah. Ja baseinis oli meil siin üks surnud pisike sisalik. Vot niipalju siis siinsetest elukatest.

Tööl käime endiselt Kingaroy lähedases hiina kakiploomi (persimoni) istanduses. Hommikul kella 7 peame kohal olema, nii et alustame oma päevi u. 5.30 paiku. Peremees seal on hästi Georg Bushi moodi mees. Võibolla natuke vanem ja paksem, aga muidu täpselt nagu see kuulus põõsamees. Ta on oma kakiploome vist nii kaua kasvatand, et temaga millestgi muust rääkida on täiesti võimatu. Igal juhul jõuab jutt 2 minuti pärast kakiploomideni tagasi. See tal selline elutöö vist. Aga muidu on seal töötada täitsa OK. Pool päeva korjame neid persimoneid ja teine pool pakime. Neil on seal seelline kaval masin, mis kõik suuruse järgi sorteerib. Suuremad saadetakse Jaapanisse ja Taisse, väiksemad süüakse siin samas ära. Näm-näm. Vot. Kokku on meid seal u 25 hinge. Meie oleme ainukesed välismaalased, kui ühte filipiini naist mitte arvestada – tema on siin juba kaua-kaua elanud.

Vot ja tööd teeme nii 8-10 tundi päevas ja siis pärast oleme ikka päris väsinud ja lähme vara magama. Elame siin ühes karavanipargis ühes haagissuvilas. Enamus naabreid on pensionärid, kes istuvad päevad otsa oma karavanide ees ja ei tee suurt midagi. Viimasel ajal räägitakse, et paljudele neist meeldib golfi mängida. Mõned naabrid on värvikamad kui teised, nagu vist igalpool maailmas nende naabritega lood on. Meil on siin üks itaalia vanamees, kes igal kohtumisel poetab miski elulise tõetera ja siis jälle edasi kulgeb. Tõeterad on stiilis: “You happy? Yes? It’s good when you happy – you’ll live longer.” Enne elasime ühes kesklinna hotellis – seal käis natuke liiga aktiivne kauboide elu, otsustasime siia kolida. Siin saab ujuda ja puha. Maret on juba mitu päeva ujunud ja kiidab, et küll on hea. Mina iga päev ei uju.

Muidu on meil plaan endale peatselt auto osta ja siis põhja suunal edasi kihutada. Seal pidada palju tööd olema ja ilmad kah soemad. Mitte, et meil siin just külm oleks, aga märgid näitavad, et talv taeva ei jää. Kavandame minna Townswill’i kanti, kui keegi kaardipealt vaadata tahab. Seal kasvavad bannanid ja ananassid ja kohvid koorega. Ainult et madusid pidi seal kah olema. Eks siis näis. Nädalakese või kaks oleme veel siin Kingaroys ilmselt ja kogume auto raha. Palka saame pärist hästi. Kurta küll ei oleks ilus.

Vot selline elu meil siis siin. Kirjutage ikka ise kah sealt, kuidas teil elu läheb ja kas miskeid uudiseid on.

Tervisi kõigile!

3 pilti ka: siim meie kodus, maret melbournis ja känguru Bunya mägedes

nädalavahetus

2007-04-10T03:45:00.000-07:00

2 pilti.

Nädala sees korjame persimmon'ide nimelisi oranze vilju.
Paluks nõu, midamoodi neid eesti keeles kutsuda võiks?

Tere jälle,

2007-04-01T18:05:00.000-07:00

Ma ei mäletagi, kust siim lõpetas...
...siim kus sa lõpetasid?

Vahepeal lendasime Brisbane’i (kolmapäeva õhtul). Kahe tunnine lend läks pärast hiigellende umbes nii, nagu oleks Hagastest Kärdlasse või noh, Elvast Tartu või suisa nagu mustakalt kesklinna sõitnud:)
Öösel Brisbani jõudes vantsisime pikad maad maha, aga ei leidnud ühtki hosteli, kuhu me magama oleksime mahtunud. Lõpuks siis tukkusime pargis ja nägime possumit ja ossumit. Kahte pargivahti nägime ka ja neist viimane ajas meid pargist välja.

Neljapäeva hommikul istusime enamvähem esimesse bussi ja sõitsime linnakesse nimega Kingaroy. Meil oli kindel ettekujutus, et Kingaroy on hea koht töö otsimiseks ja nii seadsimegi sammud kohe Kingaroy tööbürosse, et tööd nõutada. Tegelikult vist jahmatasime kohalikud ametnikud päris ära, sest olime “back-backerite” ehk “seljakoti-reisumeeste” radadelt omajagu kõrvale kaldunud. Pika ja uimase asjaajamise peale saime reede pärastlõunaks mingi istanduse omaniku telefoni numbri, kellel nädalavahetusel abi olevat vaja. Siim jättis talle automaatvastajale teate, aga olulist lootust polnud.

Kõik muutus, kui õhtul hilja telefon helises ja Siim muudkui “okei” ja “tats fine for us” ütlema hakkas. Niisiis, meil oli olemas meie esimene töö. Enne pidime veel laia äärega kaabu ja homse toidu hanima. Kaabu saime õnneks laenuks ühelt sõbralikult hostelli kaaslaselt, kes hoolimata ehmatavast esmakohtumisest on tore poiss.
Hommikul 6.30, olles varustatud 4 liitrise veepläsku, kaabude ja kõige muuga olime hostelli ees valmis. Ahjaa, kuni kohale jõudmiseni, ei teadnud me, et mida me täpselt teeme. Istandus peaks ingliskeeles olema orchard – millest ma tegin vahepeal pisut etteruttavad järeldused, et korjame orhideesid...
Tegelikult korjasime laime, mis käis umbes nii: võtad tast kinni, teed randmega väikse keeru ja käes ta ongi. Ja nii kaks päeva järjest:) Ja koguaeg on hästi päike ja palju palav. Esimene päev noppisime neid laimi-rajakaid 9 tundi ja mõned meist olid koju jõudes täitsa-täitsa-täitsa läbi. Täna noppisime tühised 5 tundi ja palgatsekk tegi tuju kohe heaks tagasi.

Nüüd otsime uut tööd. Kui vihma peaks tulema, läheb siin kõvaks metsaistutamisks, aga kohalike jutu järgi pole 3 aastat sadanud. Äkki pääseme kaneeli koorima. Eks näis.
Muidu oleme terved, Siimul on kael pisut põlenud ja mind hammustas keegi jalast.

Tere kõigile!

2007-03-27T02:46:00.000-07:00

Tegime siis endale blogi, kust saab lugeda, et kuidas meil parasjagu läheb.

Praegu on meil läinud nii:

Lennureis oli päris pikk, aga üldse mitte nii ebamugav ja väsitav, kui ette võiks kujutada.

Esimene öö tukkusime Riia lennujaamas. Riia inimesed olid väga külalislahked ja abivalmid. Ühele Riia politseinikutädile peame vist tänukirja saatma. Eks siis kunagi saadame.

Riiast lendasime varahommikul Istambuli, kus veetsime 10 h lennujaamas. See vast oli reisu kõige ebameeldivam osa. Väljas sadas hullupööra ja otsustasime linnapeale mitte minna. Lennujaam aga oli suur ja kole, ning enneolematult kallis. Türklased ei olnud üldse nii külalislahked nagu lätlased ja kole uni oli, aga magada eriti ei saanud.

Sealt edasi lendasime Dubaisse. Lennuk oli nii suur et ... väga väga suur oli. Ja päris mugav kah. Söödi ja joodi nii mis kole. Dubaisse jõudes hakkasid päev ja öö juba tasapisi sassi minema. Ja ega me seal Dubais eriti olla ei saanudgi. Kohe võttis meid üks lahke araablane käeotsa ja toimetsa järgmisele lennule. Kiirel pilgul jättis Dubai väga moodsa mulje ja araablased seal olid veel lahkemad, kui lätlased.

Päris pikk kirjeldus lendamisest, aga jah edasi reisisime Singapuri, kus saime pooleks tunniks värske õhu kätte, mis oli nii niiske, et raske hingata. Ja sealt siis juba edasi Melbourni.

Kohale jõudes tabati meie kottidest kaks salajast õuna (õunad leidis pisike nuustik koer) ja saime hoiatuse, et kui veel nii teeme saame piraka trahvi. Sellest hoolimata õnnestus meil Austraaliasse smuugeldada 2 kääru leiba, 3 sokolaadikommi ja mõned kuivatatud ananassi tükid. Kahjuks ei õnnestunud meil seda kõike mustal turul maha müüa, sest panime kõik juba järgmisel hommikul nahka.

Igaljuhul on Melbourne jätnud hea mulje. Inimesed on lahked ja viisakad. Kui maksad kaardiga küsitakse sult “Would’n you mind giving you signature over here, pleas? (ega teil siia alla kirjutamise vastu midagi pole...)” ja muid selliseid viisakusi kuuleb tihti. Suurtest sõnadest hoolimata tundub siine viisakus väga siiras.

Kuna jõudsime nädalavahetuseks olid meie võimalused väga asjalikud olla piiratud, see eest oli palju toredaid võimalusi lõbutseda. Parasjagu toimusid siin ujumise maailmameistrivõistlused ja sellel puhul oli linn trilli ja tralli täis. Ja väga lõbus ja uhke oli see trill ja trall. Nägime mitut head bändi, uhket tulevärki ja tsirkust. Natuke väsinud küll lennust, aga äge oli ikka. Asjalikest asjadest tegime endale telefoninumbrid (+61420815525 Maret ja +61420815558 Siim).

Sünnipäeva päev kulges juba asjalikumalt. Tegelesime ühe koma teise asjaga ja pärastlõunal käisime Melbourne akvaariumis, mis oli ilmatu vägev. Eriti avaldasid muljet Lõunamere merihobud ja suured raid (u. 3m) ja kilpkonnad. Aga palju teisi toredaid elukaid elas seal kah. Peale seda otsustasime hostelis teha kerge uinaku – juhtus aga nii, et ärkasime alles täna hommikul olles saanud 13 tundi magada. Kuigi endal oli enne tunne, et ajavahe on ilusti ära silutud – juu siis veel ei olnud. Igaljuhul sai sünnipäeva õhtu mahamagatud. Vot!

Igaljuhul ei vasta tõele arusaam, et Austraalias käiakse pea alaspidi (igatahes Melbourne puhul mitte). Kõik on ikka tip-top nagu vanas heas Euroopas.

Eks siis varsti jälle – olge terved peremehed ja ärge pahandage!